Pessimism

Optimist ja pessimist, Vladimir Makovsky, 1893

Pessimism (ladina keele pessimus 'halvim') on vaimne hoiak, mis vastandub optimismile. Pessimistid eeldavad igast olukorrast ebasoodsat tulemust ja usuvad, et elu jooksul kogevad nad rohkem negatiivseid kui positiivseid olukordi. Üldiselt keskenduvad pessimistid pigem elu negatiivsetele aspektidele. Kõige levinum näide pessimismist on arvamus, et pooleldi täidetud klaas on pooltühi, mitte pooltäis. [1]

Filosoofiline pessimism on maailmavaade või eetika, mille kohaselt vaadeldakse maailma rangelt anti-optimistlikust vaatenurgast. Filosoofiline pessimism taotleb põhjendamatute ootuste eemaldamist, vaidlustab progressi ideed ja optimismi, mis põhineb lootusel või usul. Filosoofilised pessimistid on tihti ka eksistentsiaalsed nihilistid ehk usuvad, et elul iseenesest puudub mõte või väärtus. Filosoofilised pessimistid usuvad, et inimese teadlikkus ajast tekitab suuremat piina kui füüsiline valu, sest inimesed suudavad mõtiskleda mineviku ja tuleviku üle ning seega teavad, et ühel päeval nad surevad. Hirm selle ees on pidev meeldetuletus, et elu on ajutine ja et seda saatust ei saa ära hoida. [2]

Filosoofilise pessimismi järjekindel esindaja on näiteks Arthur Schopenhauer. Tema arvates on maailm kõigist võimalikest maailmadest kõige halvem, kui see oleks veelgi halvem, siis ta lihtsalt lakkaks eksisteerimast.

  1. Bennett, Oliver. Cultural pessimism. Edinburgh university press. 2001.
  2. Dienstag 2009, p. 22

From Wikipedia, the free encyclopedia · View on Wikipedia

Developed by Tubidy