Piesoelektriline mootor ehk piesomootor on elektrimootor, mis põhineb piesoelektriliste materjalide kujumuutusel elektrivälja muutudes. Seega kasutab piesomootor piesoelektrilist pöördefekti. Kulg- või pöörlemisliikumise saavutamiseks tekitab ultrahelisagedusega muutuv elektriväli piesokeraamilises materjalis sama sagedusega mehaanilisi võnkumisi.
Piesoelektrilised mootorid ei konkureeri võimsuse poolest tavaliste (elektromagnetiliste) mootoritega, aga neil on tugevaid külgi kitsamatel aladel. Mähiste ja magnetahela puudumine võimaldab valmistada neid eriti kompaktseina. Piesomootor muundab elektrienergiat mehaaniliseks väga suure kasuteguriga, mis mõnel mootoritüübil ületab 90%. Mootor arendab suurt pöördemomenti ja seejuures ka suurt pidurdusmomenti toitepinge katkestamisel. Seetõttu on võimalik panna rootori liikuma väga väikese pöördenurga ulatuses. Näiteks kui mootorit, mis teeb 6 pööret sekundis, toita 200-kilohertsise impulsspingega, vastab ühele impulsile pöördenurk umbes pool nurgaminutit. Toitepinge suure sageduse (vähemalt 20 kHz) tõttu töötab mootor müratult. Samuti taluvad nad tugevat magnetvälja (31 teslat), madalat temperatuuri (kuni 10 millikelvinit) ja ülisuurt vaakumit (5¬¬•10−11 millibaari).
Piesomootorite juhtimiseks tuleb tihti rakendada suhteliselt kõrget pinget ‒ libisemist ja hõõrdumist kasutava attocube-mootori puhul näiteks 40-voldise amplituudiga saehambakujulist pinget. Seetõttu vajavad piesomootorid ka keerukaid mootorikontrollereid.