Pius II

Pius II
Sünninimi	Enea Silvio Piccolomini
Valitsemisaja algus	19. august 1458
Valitsemisaja lõpp	14. august 1464
Eelkäija	Calixtus III
Järeltulija	Paulus II
Sünnikuupäev	18. oktoober 1405
Sünnikoht	Corsignano
Surmakuupäev	14. august 1464
Surmakoht	Ancona

Pius II (Enea Silvio Piccolomini või ladinapäraselt Aeneas Sylvius, 18. oktoober 1405 – 14. august 1464) oli paavst aastatel 1458–1464. Ta oli 210. paavst.

Enea Silvio Piccolomini sündis Siena linnriigilele kuuluvas Corsignanos, mille ta lasi hiljem nimetada ümber Pienzaks. Tema vanemad olid vaesunud aadlik Silvio Piccolomini, kes suguvõsa pärimuse järgi põlvnes Romulusest, ja Vittoria Fortiguerra. Enea Piccolomini oli pere 18 (Salvador Miranda järgi 21) lapsest vanim. Ta pidi perekonna viletsa majandusliku olukorra tõttu aitama nooruses harida oma vanemate mõisa põlde Corsignano lähedal.

Piccolomini sai alghariduse ühelt preestrilt. Ta astus 18-aastaselt Siena ülikooli, kus õppis õigusteadust; "Catholic Encyclopedia" järgi olnud ta usin üliõpilane, aga mitte just laitmatu eluviisiga. Seejärel asus ta õpetajana elama Sienasse. Siena Bernardino jutlused mõjutasid teda ning palvetades 1425. aastal selle pühaku haual, avastas ta kutsumuse kloostrieluks, kuid sõprade mõjutusel ta siiski loobus kloostrisse mineku kavatsusest.

Francesco Filelfo eeskujust innustatuna õppis Piccolomini 1429–1431 Firenze ülikoolis klassikalist filoloogiat ja poeesiat. Seejärel reisis ta Bolognas, Ferraras ja Milanos, kuid naasis sugulaste tungival palvel Sienasse õiguteaduseõpinguid jätkama.

Teel Baseli oikumeenilisele kirikukogule läks 1431 Sienast läbi Fermo piiskop Domenico Capranica, kes kutsus Piccolomini oma sekretärina kirikukogule kaasa. Pärast seiklusrikast reisi jõudsid nad 1432 kohale. Nad taunisid kontsiliaristidena paavst Eugenius IV poliitikat. Peale selle ei tunnustanud Eugenius IV Capranica kardinalitiitlit.

Piccolomini lahkus Capranica juurest madala palga tõttu ja asus Freisingi piiskopi Nicodemo della Scala, Novara piiskopi Bartolomeo Visconti ja kardinal Niccolò Albergati teenistusse, kes oli paavsti legaat kirikukogul. Piccolomini saatis kardinal Albergatit mitmel reisil, sealhulgas Arrasi kongressile, kus 1435 arutati Burgundia ja Prantsusmaa vahelise rahulepingu sõlmimist.

Aastal 1435 saatis kardinal Albergati ta salajase ülesandega Šotimaale. Piccolomini külastas seiklusrikka missiooni käigus ka Inglismaad. Ühel väga tormisel laevasõidul tõotas ta juhul, kui jõuab elusana randa, kõndida jalgsi sadamast kuni lähima Jumalaema kirikuni. Ta maabus Dunbaris ning kõndis sealt läbi jää ja lume Whitekirki. Sellest palverännakust said alguse podagrahood, mille käes ta kannatas elu lõpuni.

Kui Piccolomini Baselisse naasis, oli kardinal Albergati sealt juba lahkunud. Tänu oma humanistlikule haridusele ja kõnemehevõimetele sai ta ilmikuna kirikukogul selliseid tähtsaid ameteid nagu scriptore, abbreviaator ja peaabbreviaator. Ta toetas Savoia hertsogi Amedeo VIII seadmist vastupaavstiks, sest kirikukogu oli paavsti ametist tagandanud. Piccolomini oli tema paavstiksvalimisel tseremooniameistriks. Ta kuulus delegatsiooni, mis eskortis Felix V Baselisse. Ta sai 5. novembril 1439 Felix V sekretäriks, kaitses tema ametisse seadmist ja tunnustas Baseli kirikukogu õigusi paavsti poolt kokku kutsutud Firenze kirikukogu vastu, kuhu paavsti pooldajad olid siirdunud.

"Catholic Encycopedia" andmeil mõistis Piccolomini, et Baseli kirikukogu positsioon ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlik. Viibides 1442 kirikukogu saadikuna Frankfurdi riigipäeval, leidis ta võimaluse tõmbuda tagasi paavst Eugeniust toetava Saksa kuninga (1452. aastast keisri) Friedrich III õukonda. 11. novembril 1442 lahkus ta Baselist, et sõita Viini. Jaanuaris 1443 asus ta tööle Saksa-Rooma riigi kantselei sekretärina. Piccolomini jäi paavsti ja vastupaavsti tülis esialgu neutraalsele positsioonile ning soovitas nii teha ka Friedrichil. Aastani 1445 viibis ta põhiliselt keisri õukonnas Wiener Neustadtis ja Grazis. Ta krooniti vabameelsete värsside ("Ma ei ole kastraat") ja mitmete teenete eest 27. juulil 1442 õukonna pärjatud poeediks (poeta laureatus) ning teda protežeeris keisri kantsler Kaspar Schlick, kelle üht armuseiklust Sienas ülistas ta Giovanni Boccaccio stiilis romaanis "Eurialus et Lucretia". Sel ajal pidas ta Viini ülikoolis loenguid antiikpoeetidest, millega ta avaldas olulist mõju saksa humanismile.

Aastal 1444 etendas Piccolomini tähtsat osa Nürnbergi riigipäeval. Aastal 1445 saadeti Felix V teenistuses olev Piccolomini Rooma lähetusele, mille ülesandeks oli paavsti veenda uue kirikukogu kokkukutsumises. Seal leppis paavst Eugenius IV ametlikult temaga ja ta vabastati kiriklikest karistustest, mis ta oli saanud Baseli kirikukogu toetajana ja vastupaavsti ametnikuna. 8. veebruaril 1446 sai Piccolomini paavsti sekretäriks ja naasis Saksamaale paavsti ülesandega. Diplomaatilise osavusega lahendas ta paavsti kuuria ja Saksa kuurvürstide vahelisi erimeelsusi. Septembris 1446 Frankfurdi riigipäeval õnnestus tal likvideerida kuurvürstide liiga, mille järel hakkas riigipäeva enamus toetama paavsti ja Friedrichit. Piccolomini osales ka delegatsioonis, mille tegevuse tulemusena tunnustas peaaegu kogu Saksamaa paavsti jurisdiktsiooni. Ta etendas tähtsat osa kokkuleppes, mille paavst Eugenius IV 1447 tegi oma surivoodil Saksa vürstidega, nii et kirikukogu ja vastupaavst jäid poliitilisest toetusest ilma. See viis Viini konkordaadi sõlmimiseni veebruaris 1448, mis andis paavstile suured eesõigused vaimulike ametikohtade täitmisel Saksa-Rooma riigis.

Selleks ajaks oli Piccolomini podagra tõttu otsustanud vaimuliku elu kasuks, mida ta varem ei olnud seksuaalse abstinentsi kohustuse tõttu tahtnud vastu võtta ("Olen Venusest tüdinud"; samuti on ta kirjutanud, et olla vaimulik oli talle kasulikum). Piccolomini oleks 1439 paiku ordineeritud diakoniks, kuid ta keeldus sellest. Tal oli kaks vallaslast, üks Šotimaal, teine Straßburgis. Baselis oli ta lävinud väikese seltskonnaga, mille liikmed jumaldasid antiikkultuuri. Märtsis 1447 pühitseti ta Viinis alamdiakoniks ja 4. märtsil 1447 preestriks.

1447 toimunud konklaavil osales ta lihtametnikuna. Ta osales paavst Nicolaus V kroonimisel 19. märtsil 1447, kus ta kandis protsessioonil paavsti ees risti. Nicolaus V määras ta 17. aprillil 1447 Trieste piiskopiks ja ta pühitseti piiskopiks 15. augustil 1447. Piccolomini osales seejärel Friedrich III saatkonna koosseisus Milanos ja oli Friedrich III saadik Aschaffenburgi riigipäeval. 24. oktoobril 1449 määrati ta Siena piiskopiks ja paavst kinnitas selle otsuse 23. septembril 1450. 1450 juubeliaasta puhul siirdus ta Rooma.

Aastal 1450 saadeti Piccolomini kuningas Friedrichi saadikuna pidama läbirääkimisi Friedrichi abiellumiseks Napoli printsessi Leonoraga. Missioon õnnestus ja 1451 saatis Friedrich ta Böömimaale, kus ta sõlmis leppe hussiitide juhi Jiříga Podebradyst. Aastal 1452 saatis ta Friedrichit sõidul Rooma, kus Friedrich abiellus Leonoraga ja krooniti keisriks ning roomlaste kuningaks. Seejärel siirdus ta keisri kaaskonna koosseisus Austriasse.

Piccolomini jäi Friedrichi diplomaatilisi ülesandeid täitma 1455. aastani. Ta osales 1454 Frankfurdi riigipäeval ja 1455 Wiener Neustadti riigipäeval. Augustis 1455 suundus ta keisri saatkonnaga Rooma, et näidata Saksamaa kuulekust uuele paavstile Calixtus III-le. Tal oli kaasas keisri ja Ladislaus Postumuse soovituskiri enda nimetamiseks kardinaliks, kuid paavst määras kardinaliks oma sugulased, sealhulgas õepoja, tulevase paavsti Aleksander VI. Piccolomini viibis 1455–1456 Veneetsias. Ta sai paavstlikuks kirjakirjutajaks ja aprillis 1456 oli ta Siena saatkonna koosseisus Napoli kuninga juures. 17. detsembril 1456 määras Calixtus III ta Santa Sabina kardinalpreestriks. Vastav tseremoonia toimus 18. detsembril. 26. jaanuaril 1457 sai ta camerlengoks ja 12. augustil 1457 Ermlandi vürstpiiskopiks.

1458 tabasid Piccolominit ägedad podagrahood, mille tõttu viibis ta sama aasta suvel Viterbos ravil.