Pius XII

Pius XII
Sünninimi	Eugenio Maria Giuseppe Giovanni Pacelli
Valitsemisaja algus	2. märts 1939
Valitsemisaja lõpp	9. oktoober 1958
Eelkäija	Pius XI
Järeltulija	Johannes XXIII
Sünnikuupäev	2. märts 1876
Sünnikoht	Rooma
Surmakuupäev	9. oktoober 1958
Surmakoht	Castel Gandolfo

Pius XII (Eugenio Maria Giuseppe Giovanni Pacelli; 2. märts 1876 – 9. oktoober 1958) oli aastatel 1939–1958 paavst. Ta oli 260. paavst. Sedevakantistid peavad teda viimaseks õigeks paavstiks.

Eugenio Maria Giuseppe Giovanni Pacelli sündis Roomas alamaadlikust advokaadi Filippo Pacelli (1837–1916) ja Virginia Graziosi (1844–1920) neljalapselise pere kolmanda lapsena. Ta ristiti 4. märtsil 1876 oma onu Giuseppe Pacelli poolt Santi Celso e Giuliano kirikus, tema ristivanemad olid onu Filippo Graziosi ja tädi Teresa Pacelli. Eugenio Pacelli vanaisa Marcantonio Pacelli (1799–1902) oli Gregorius XVI rahandusminister ja Pius IX asesiseminister. Eelmine paavst, kes pärines Roomast, oli Clemens X.

Pacelli viidi nelja-aastaselt providentsiaalõdedele kuulunud lasteaeda. Pärast alghariduse omandamist õppis ta 1883. aastast Ennio Quirino Visconti lütseumis. Ta jätkas 1894 õpinguid Capranica kolleegiumis ja Gregoriuse ülikoolis. Ta õppis 1895–1896 La Sapienza ülikoolis filosoofiat ja San Apollinare instituudis teoloogiat, kanoonilist- ja tsiviilõigust, ning lõpetas 1899 bakalaureusekraadiga cum laude.

Pacelli teenis nooruses kirikus altaripoisina. Ta ordineeriti esimesel ülestõusmispühal 2. aprillil 1899 preestriks ja pidas järgmisel päeval Santa Maria Maggiore katedraali Borghese kabelis oma esimese missa. Paavsti esindajana viibis ta 1908 Londonis rahvusvahelisel armulauakongressil ja 1911 George V kroonimisel. Ta osales 1914 konkordaadi sõlmimisel Serbiaga.

Esimese maailmasõja ajal korrastas Pacelli Vatikanis sõjavangide registrit. Ta siirdus 1915 Viini, kus ta nõustas nuntsius Raffaele Scapinellit. Nuntsiusena Baieris kohtus ta 28. mail 1917 Baieri kuningas Ludwig III-ga ja 29. juunil 1917 Kreuznachis Saksa keisri Wilhelm II-ga.

Pacelli oli Baieris tekkinud tutvuskonnaga seotud pikemat aega, sealhulgas oli 41 aastat tema parimaks sõbrannaks ja koduabiliseks Pasqualina Lehnert. Nende sõprussuhet kritiseerisid eelkõige Pacelli sugulased ja paavstile esitati vastav järelepärimine, kuid 1918 teostatud uurimine ei tuvastanud nende sõprussuhtes midagi taunimisväärset.

Pacelli viibis Münchenis ka Müncheni Nõukogude Vabariigi ajal, paludes nuntsiatuuri tunginud revolutsionääridel hoone ruumidest lahkuda ja suutis vältida mässulise rahvahulga rünnakut nuntsiatuuri auto vastu, tõstes risti ja õnnistades kallaletungijaid. Õllesaaliputši ajal ööl vastu 9. novembrit 1923 einestas ta koos kardinal Michael von Faulhaberi ning Baieri haridus- ja kultuseministri Franz Mattiga. Pacelli osales delegaadina konkordaatide sõlmimisel Lätiga, Baieriga, Poolaga ja Rumeeniaga. Berliinis oli tema lähimaks kaastööliseks Ludwig Kaas.

Vatikani riigisekretärina sõlmis Pacelli konkordaadid Austriaga, Saksamaaga, Badeniga ja Jugoslaaviaga. Ta kohtus Saksamaaga sõlmitava konkordaadi asjus 8. augustil 1931 Saksamaa Keskpartei juhi Heinrich Brüningiga. Pacelli külastas rahvusvahelise armulauakongressi legaadina 10.–14. septembril 1934 Argentinat ja 25.–30. mail 1938 Ungarit. Ta külastas 25.–28. aprillil 1935 Lourdesi, 29. juunil 1937 Lisieux'd ja oktoobris 1936 USA-d, kus kohtus Franklin Rooseveltiga. Ajaloolase Walter Bussmanni järgi olevat riigisekretär Pacelli 1938 katsunud paavsti veenda kristalliöö taunimisest.

Pius XII pidas Vatikanis puurilinde ja kuldkala. Ta pidas Castel Gandolfos lambaid. Viletsast tervisest hoolimata harrastas ta nooruses perekonna suvekodus Onanos ratsutamist, ujumist ja kanuusõitu. Ta oli huvitatud arheoloogiast. Ta avaldas 1912 uurimistöö "La personalità e la territorialità delle leggi specialmente nel diritto canonico".