Planaarkromatograafia all mõistetakse ainete segu kromatograafilise lahutamise meetodeid, mis rakendatakse tasapinnalisel alusel, milleks on kromatograafiline paber või inertsele plaadile kantud sorbent. Mõlemal juhul on protsessi läbiviimise tehnika põhimõtteliselt sarnane. Paberi või plaadi alaserva sukeldamisel solventi (eluenti) liiguvad proovis olevad komponendid kapillaarjõu toimel koos solvendiga üles, kuid eri kiirustega sõltuvalt sellest, kui tugevasti antud komponent seondub statsionaarse faasiga. Mida tugevamini on aine statsionaarsel faasil adsorbeerunud, seda rohkem aega kulub tema ülesliikumisele mööda kandjat.
Planaarkromatograafia hulka kuuluvad:
- paberkromatograafia, mis teostatakse spetsiaalsel paberil;
- kiht- ehk õhukese kihi kromatograafia (TLC), kus sorbent paikneb õhukese (0,2–2 mm) kihina plaadil;
- kahesuunaline kromatograafia – pärast esimese solvendiga elueerimist korratakse protsessi teise, esimesest erineva solvendiga, kusjuures solventi asetatakse paberi või plaadi teisesuunaline serv.
Ainete liikuvuse iseloomustamiseks arvutatakse aeglustusfaktor Rf, mis on määratav suhtega Rf = a/b, kus a on aine tsooni keskpunkti kaugus stardijoonest ja b on eluendi frondi kaugus stardijoonest. Enamasti Rf väärtus iseloomustab antud ainet küllalt usaldusväärselt.