Poliitiline filosoofia

Poliitiline filosoofia on poliitikast mõtlemine ja poliitika toimimise ülevaade. Poliitiline filosoofia on praktiline filosoofia (nagu eetika), peaküsimuseks on mida teha? Poliitilises filosoofias vaadeldakse kodaniku, riigi, võimu, vabaduse, õiguse (vastupanuõiguse), poliitilise osaluse ja eetika seoste erinevaid käsitlusi ühiskondlikus mõtlemises. Siia kuulub ka väitluskunst, loogika (mõtlemise vormid, tõesus) ja poliitilise mõtlemise ajalugu.

Uusaegses poliitilises filosoofias võiks eristada kahte suunda: 

  • Sotsioloogiline-kirjeldav arusaam – ühiskonda mõjutavad kindlad seaduspärasused ja meie võimuses pole neid muuta. Marxi ajalooline materialism: ühiskondlikud suhted on määratud tootmissuhete poolt. Machiavellist alguse saanud traditsiooni, mida tänapäeval esindavad näiteks Schumpeter, Foucault. Ühiskonda käsitlevad nad pideva võimuvõitlusena, mitte mõistlike isikute tegevusena ühise kasu nimel. Taoline lähenemine võib olla teadusliku taotlusega, soovides kirjeldada ühiskonnas toimivaid seaduspärasid või siis väärtustav, avaldades oma hoiakut nende seaduspärade suhtes, kuid ei vastata küsimusele, mida teha?
  • Ratsionaalne-normatiivne arusaam – filosoofia tulemusel saame ühiskonda paremaks muuta. Eeldab, et inimene on võimeline mõistlikeks poliitilisteks valikuteks, s.h omakasust loobumiseks üldise kasu nimel. Saab alguse valgustusest (kaudsemalt juba Descartesi ratsionaalse toimija ideaalist). Valdav on normatiivsus: millist eesmärki peaks ühiskond järgima, ning kuidas seda saavutada? Arvatakse, et kui nendele küsimustele piisavalt veenvalt vastata, siis ülejäänu on ühiselu ideaalseks muutmisel tehnika küsimus. Viimatikirjeldatud lähenemine on poliitilises filosoofias rohkem levinud.

From Wikipedia, the free encyclopedia · View on Wikipedia

Developed by Tubidy