Pomoorid

Pomoorid (vene keeles поморы 'mereäärsed') on Valge mere kallastel elav venelaste subetnos.

Venemaa 2002. aasta rahvaloendusel määratles end pomoorina 6571 inimest, neist 6295 Arhangelski oblasti elanikud, sealhulgas oblasti kuberner Anatoli Jefremov, ja Murmanski oblastis 127 inimest. Venemaa 2010. aasta rahvaloendusel nimetas end pomooriks 3113 inimest, sealhulgas Arhangelski oblastis 2015.

Pomooride nimetus on tulnud Pomorje järgi. Pomorje on Valge mere edelarannik Kemi ja Onega jõe vahel^[1].

Pomoorid räägivad vene keele pomoori murret. Sellele on omane rõhuta o selge hääldamine o-na, mitte a-na nagu vene keeles tavaliselt.^[viide?] Täishäälikute pikkus reedab soome-ugri keelte mõju. Sõnavaras pärineb palju sõnu vanavene keele novgorodi murdest, aga arvukalt on ka omasõnu, eriti looduse ja majapidamise kohta. Sõnu on veel laenatud soome-ugri ja skandinaavia keeltest. Pomoori murdes on säilinud aorist, mis eksisteeris vanavene keeles, aga mis tänapäeva vene keelest on kadunud.

12.–15. sajandil oli Pomorje Veliki Novgorodi koloonia. Pomoorid on sel perioodil Novgorodi kandist välja rännanud asunike järglased, kes osaliselt assimileerisid soome-ugri põliselanikkonna.

Vene kroonikates mainitakse nimetust pomoor esimest korda 1526. aastal.^[2]

Pomooride traditsioonilised elatusallikad olid kalapüük, vaalapüük, jahipidamine ja põhjapõdrakasvatus. Oluline oli merekaubandus Põhja-Norraga, kuhu müüdi teravilja ja kala (pomoorikaubandus).

Pomooride seas oli levinud laevaehituskunst. Nad kasutasid purjelaevu, mida nimetatakse kotšideks.^[3] Nendega seilasid nad mitte üksnes ümber Koola poolsaare ja Kanini Kolgujevi saarele, vaid koguni Novaja Zemljale ja Teravmägedele, mida nad tundsid nimega Grumant. Teravmägedele võisid nad jõuda juba 12. sajandil.

Pomoorid asutasid 1572 Tazi jõele Mangazeja, millest sai Venemaa esimene põhjapolaarjoone taga asunud linn (1662 jäi tühjaks ja 1677 jäeti ametlikult maha).

Pomoorid on peamiselt õigeusklikud. Nende hulgas on ka palju vanausulisi.