Ponciano Corral Acosta (1805 Granada – 8. november 1855 Granada) oli Nicaragua sõjaväelane ja poliitik, aastal 1855 Nicaragua presidendi kohusetäitja.[1]
Ponciano Corral sündis 1805. aastal Granadas. Ta alustas kirjutajana, aastal 1837 valiti ta esimest korda parlamenti. Poliitilistelt vaadetelt oli ta konservatiiv. Aastal 1851 sai temast José Laureano Pineda Ugarte valitsuses minister. Ta hakkas inglastega läbirääkimisi pidama. Hiljem oli ta José Francisco del Montenegro valitsuses minister. Detsembris 1951 määras Fulgencio Vega ta riikliku ajalehe La Gaceta peatoimetajaks. Aastal 1853 sai temast Nicaragua konstitutsioonilise assamblee sekretär, järgmisel aastal aga esimees.
Aastal 1853 saatis Fruto Chamorro mitmed liberaalse partei liikmed – Francisco Castellón Sanabria, Máximo Jereze, Mateo Pineda ja José María Valle ehk El Chelóniga – maalt välja. Hondurases viibides relvastusid nad sealse presidendi José Trinidad Cabañase kaitse all ning suundusid siis Fonseca lahes asuva saare Isla el Tigre ja El Realejo sadamalinna kaudu tagasi kodumaale. Corral osales lahingus nende maabumise tõrjumiseks. Seejärel suundusid nad Leóni peale. Fruto Chamorro jättis selle liberaalide keskuse neile ja taganes ise Granadasse.[2]
Aastal 1854 sõlmisid Máximo Jerez ja Francisco Castellón Sanabria lepingu USA sõjaväelase Byron Colega, kes lubas nende toetuseks 200 meest. Selle sõjasalga juhiks sai William Walker. Granada piiramise eel (1. juunil 1854) valis Fruto Chamorro oma kohusetäitjaks José María Estrada, kes suutis linna liberaalide rünnakute eest edukalt kaitsta. Fruto Chamorro ise tõmbus tagasi oma pere valdustesse, kus ta 12. märtsil 1855 düsenteeriasse suri. Nominaalselt jäi ta siiski kuni surmatunnini riigi presidendiks.
Fruto Chamorro surma järel kuulutati presidendiks kindral Ponciano Corral, ent tal puudus parlamendiliikmete poolehoid ja nii nõustus ta sellega, et Estradast saab riigi ajutine president.
29. juunil 1855 kaotas Corral Rivase lahingu ja oli sunnitud taganema. 13. oktoobril 1855 saabus Granadasse William Walker, kellega otsustasid koostööd teha nii Corral kui ka Estrada.[3] Walker kuulutas Corrali riigi relvajõudude ülemjuhatajaks; ühtlasi otsustas ta ka määrata riigi ajutiseks presidendiks Patricio Rivase.[4] Estrada suundus seepeale vabatahtlikult Hondurasesse maapakku.
Rivase-Walkeri valitsuses olid esindatud nii liberaalid, konservatiivid kui ka Walkeri sõdurid. 28. oktoobril 1855 käskis Walker maha lasta Estrada toetaja don Mateo Majorga.[5] Corral seda heaks ei kiitnud ja nii alustas ta koos Estradaga sõda Walkeri valitsuse vastu, kukutamaks vallutajate käsilaseks peetavat Rivast.[6] Ta asus 1. novembril oma vägesid Granadast Hondurase piiri poole liigutama, püüdes vältida kokkupõrget nii Walkeri kui ka liberaalide vägedega. Selle manöövri pealt tabas ta kindral José María Valle, kes andis Corrali Walkerile välja. Corral kuulutati riigireeturiks ja lasti 8. novembril maha.[7]
Novembri alguses õnnestus Corrali saadikutel veenda Costa Ricat Walkeri vastu sõda alustama.