Poola Rahvavabariik

Poola Rahvavabariik Polska Rzeczpospolita Ludowa 1947–1989
Lipp (1947–1980) Vapp (1955–1980)
Valitsusvorm	Sotsialistlik marksist-leninistlik de facto üheparteiline unitaarriik Sõjaväehunta (1981–1983)
Esimene sekretär ja juht	Bolesław Bierut (esimene, 1947–1956) Mieczysław Rakowski (viimane, 1989–1990)
Riiginõukogu juht	Bolesław Bierut (esimene, 1947–1952) Wojciech Jaruzelski (viimane, 1985–1989)
Pealinn	Varssavi
Religioon	Katoliiklus (de facto) Riigiateism (de jure)
Pindala	312 685 km²
Rahvaarv	37 970 155 (1989)
Ajalugu ja sündmused 19. veebruar 1947 Väike põhiseadus 16.–21. detsember 1948 Poola Ühendatud Töölispartei asutamine 4. juuni – 30. detsember 1989 Demokraatia taastamine veebruar 1990 Poola Ühendatud Töölispartei lõpetamine 9. detsember 1990 Poola RV lõpp
Riigikeeled	Poola keel
Rahaühik	Poola zlott (PLZ)
Hümn	"Mazurek Dąbrowskiego" ("Poola ei ole veel kaotatud")
Ajavöönd	Kesk-Euroopa aeg (UTC+1) Kesk-Euroopa suveaeg (UTC+2)
Rahvusvaheline suunakood	+48
Eelnev Järgnev Rahvusliku ühtsuse ajutine valitsus Poola Vabariik

Poola Rahvavabariik (poola keeles Polska Rzeczpospolita Ludowa; lühend Poola RV) oli aastatel 1947–1989 riik Kesk-Euroopas, tänapäeva Poola Vabariigi eelkäija. Lõpuaastatel elas riigis umbes 37,9 miljonit inimest, seega oli Poola RV Euroopa ja Idabloki suuruselt teine kommunistlik riik.^[1] Tegu oli marksist-leninistliku unitaarriigiga, mis kuulus ka Varssavi Lepingu Organisatsiooni. Suurimad linnad olid pealinn Varssavi, tööstuslinn Łódź ning sümboolne kultuuripealinn Kraków. Poola RV piirnes põhjas Läänemerega, idas Nõukogude Liiduga, lõunas Tšehhoslovakkiaga ning idas Ida-Saksamaaga.

Poolas kehtis aastatel 1947–1989 kommunistlik režiim, mis kehtestati, kui Punaarmee vallutas riigi teise maailmasõja ajal Saksa okupatsiooni alt enda kontrolli alla. Riigi ametlik nimi aastatel 1947–1952 oli 1947. aastal kehtima hakanud ajutise Väikese põhiseaduse järgi Poola Vabariik (Rzeczpospolita Polska). ^[2][3][4]

Nimekuju "Rahvavabariik" võeti vastu 1952. aasta põhiseadusega. Nagu teisedki Idabloki riigid (Ida-Saksamaa, Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria ja Albaania) oli Poola RV Nõukogude Liidu satelliitriik, kuid ei kuulunud NSV Liidu koosseisu.

Poola Rahvavabariik oli üheparteiriik, mida iseloomustas pidev sisemine püüdlus demokraatia poole. Põhiline poliitiline jõud oli Poola Ühendatud Töölispartei, mis tegi riigist ametlikult sotsialistliku riigi. Poola oli teistest Idabloki riikidest liberaalsem. Kogu enda eksistentsi vältel räsisid Poolat majandusraskused ja sotsiaalne ebastabiilsus. Riigi rahvas lõhenes partei toetajateks, partei oponentideks ja poliitikavälisteks inimesteks. Hoolimata sellest saavutati Poola Rahvavabariigi ajal nii mõndagi märkimisväärset: paranesid üldised elutingimused, toimus kiire linnastumine ning kõikidel kodanikel oli ligipääs haridusele ja tervishoiule. Sündimus oli suur ning riigi rahvaarv peaaegu kahekordistus aastatel 1947–1989. Partei suurimad saavutused olid teises maailmasõjas hävinud Varssavi ülesehitamine ja kirjaoskamatuse väljatõrjumine.^[5][6]

Relvajõudude põhiline haru oli Poola Rahvaarmee, lisaks olid riigis Nõukogude armee Põhja väegrupi väeüksused. Poola Rahvavabariigis tegutses salapolitsei UB/SB, mis sarnanes Ida-Saksamaa Stasile ja Nõukogude KGB-le. Ametlik politseiüksus, mis vastutas nt meeleavalduste vägivaldse mahasurumise eest, nimetati Kodanike Miilitsaks. Miilitsa eriüksus ZOMO suhtus kommunistide kriitikutesse karmilt: meeleavaldajaid koheldi vägivaldselt, opositsiooni juhte vahistati ning režiimi poolt tapeti kokku vähemalt 22 000 inimest.^[7][8] Selle tulemusel oli Poola vanglates palju kinnipeetavaid, kuid kuritegevust oli rekordvähe.^[9]