Portselan

Portselan (itaaliakeelsest sõnast porcellana; algselt läikivvalge, portselanisarnase karbiga meriteo nimetus, vt kauritigu) on savimassi liik, mida saadakse peamiselt kaoliinist, kvartsist ja põldpaost. Sellest massist valmistatud esemed on peale kõrgel temperatuuril põletamist valget värvi.

Põletamisel ( harilikult temperatuuridel 1250°–1500 °C) muutub valge portselanimass tihedaks, klaasjaks, vee- ja happekindlaks ning enam-vähem läbipaistvaks.

Portselani sünnimaa on Hiina. Varaseimad heledaks põlevatest kaoliniitsavidest valmistatud esemed pärinevad neoliitikumist, u 2800–2500 eKr. Nii need tripoodid kui ka hilisemad Shangi dünastia aegsed portselansavist valmistatud anumad olid põletatud portselani jaoks liiga madalal kuumusel (mitte üle 1150 °C). Kõrgel kuumusel põletatud portselansavist esemete leiud Henani provintsist pärinevad alles umbes 1800 aastat hilisemast ajast – Sui dünastia (581–618) lõpust^[1]. Erinevalt Euroopast, kus portselanmassi on alati kokku segatud erinevatest materjalidest, valmistati Hiina portselani kuni umbes 14. sajandini maa sees leidunud nn portselansavist või -kivist. See kujutas endast looduslikku segu valgeks põlevatest teisestest savidest Henani ja Hebei provintsis ning kvartsi, vilkude ja esmaste savide segu lõunapoolsemates provintsides.^[2]

Hiina portselan oli hinnatud luksuskaup, mis uusajast alates levis ulatuslikult ka Euroopas. Hiinaga võrdväärset kõvaportselani suudeti Euroopas tootma hakata aga alles 18. sajandi alguses. Euroopa portselani sünniajaks on peetud kaua aega 1709. aastat, mil saksa alkeemik Johann Friedrich Böttger teavitas August II-t portselani leiutamisest. Tõenäoliselt leiutas selle siiski veidi varem saksa teadlane Ehrenfried Walther von Tschirnhaus, kellega koos ka Böttger hakkas portselani valmistamist uurima. 1710. aastal rajati Meisseni manufaktuur ja hakati tootma kõvaportselanist ehk põllupaoportselanist esemeid.