Postkolonialism

Postkolonialism on kriitiline poliitilis-intellektuaalne suund, mis uurib kolonialismi ja imperialismi mõju kultuuridele minevikus, koloniaalsuhete taastootmist ja muutumist tänapäeval, samuti nende kirjeldamist ja avaldumisvorme. Postkolonialistlikest avaldumisvormidest on olulisemad ökokolonialism, sotsiaalne ja ökoloogiline dumping ja biopiraatlus.^[1] Täpsemalt on tegu enamasti Euroopa koloniaalvõimude ajaloo, kultuuri, kirjanduse kriitilise uurimisega.

Postkolonialism hõlmab tervet rida teoreetilisi lähenemisviise, mistõttu pole seda võimalik ühtselt defineerida. Antropoloogiliselt lähenedes näiteks võidakse uurida koloniseeritud inimeste kogemusi. Lisaks sellele uuritakse sotsiaalseid ja poliitilisi suhteid, mis põlistavad kolonialismi või neokolonialismi. Seega on kolonialismiuuringud tihedalt seotud lähiajaloo, antropoloogia, politoloogia, filosoofia, sotsioloogia ja inimgeograafiaga. Postkolonialismi uuringute alamdistsipliinid uurivad koloniaalvõimu mõjusid näiteks feministlikust, anarhistlikust või marksistlikust perspektiivist.^[2]

"Kolonialism" on mitmetähenduslik mõiste, tähendades nii valitsemissüsteemi kui ka selle valitsemissüsteemi taga peituvat ideoloogiat või maailmavaadet. "Postkolonialismi" all aga mõeldakse enamasti postkolonialismi uuringuid (postcolonial studies), ehk filosoofilist vastust kolonialismile, mitte lihtsalt süsteemi, mis tuli pärast kolonialismi (nagu eesliite alusel võiks arvata). Niisiis võib postkolonialismist mõelda kui reaktsioonist kolonialismile samamoodi nagu postmodernism on reaktsioon modernismile (eriti kuna termin "postkolonialism" on loodud termini "postmodernism" eeskujul ning jagab sellega mitmeid filosoofilisi ja teoreetilisi lähtekohti).

Postkolonialismi nimekate esindajate seas on Gayatri Chakravorty Spivak, Homi K. Bhabha, Edward Said, Dipesh Chakrabarty, Amar Acheraiou ja Frantz Fanon. Eestis tegelevad postkolonialismi uuringutega näiteks Tiina Kirss ja Piret Peiker.