Prantsuse kolmas vabariik

See artikkel vajab toimetamist. (November 2019) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis puuduvad viited. (November 2019) Palun aita artiklit täiendada, lisades sobivaid viiteid.

Prantsuse Vabariik République française 1870–1940
Lipp Vapp
Prantsuse Vabariik Esimese maailmasõja eelõhtul
Valitsusvorm	ühtne parlamentaarne vabariik
Pealinn	Pariis
Religioon	katoliku kirik kalvinism luterlus judaism
Rahvaarv	42 000 000
Riigikeeled	prantsuse keel
Rahaühik	Prantsuse frank (= 100 santiimi)
Deviis	"Liberté, égalité, fraternité" "Vabadus, võrdsus, vendlus"
Hümn	"Marseljees"
Eelnev Järgnev Prantsuse teine keisririik Vichy valitsus

Prantsuse kolmas vabariik (prantsuse: La Troisième République, mõnikord kirjutatakse ka La III^e République) oli heakskiidetud valitsussüsteem Prantsusmaal alates 1870. aastast, kui Prantsuse teine keisririik Prantsuse-Preisi sõja ajal kokku varises, kuni 10. juulini 1940 pärast Prantsusmaa kaotust Natsi-Saksamaale Teises maailmasõjas, mis viis Vichy valitsuse moodustamiseni Prantsusmaal.

Kolmanda vabariigi algusaegadel valitsesid Prantsuse-Preisi sõjast (1870–1871) põhjustatud poliitilised häired, mis jätkusid pärast keiser Napoleon III langemist 1870. aastal. Preislaste poolt nõutud karmid sõjajärgsed hüvitised põhjustasid Prantsuse Alsace'i (säilitati Territoire de Belfort) ja Lorraine'i (kirdeosa, s.o tänapäeva Moselle'i departemang) piirkondade kaotuse, sotsiaalse pöörde ning Pariisi kommuuni loomise. Kolmanda vabariigi varased valitsused kaalusid monarhia taastamist, kuid erimeelsusi selle monarhia olemuse ja õigustatud troonipärija osas ei õnnestunud lahendada. Sellest tulenevalt sai algselt ajutiseks valitsuseks kavandatud kolmas vabariik hoopis Prantsusmaa alaliseks valitsusvormiks.

Prantsuse põhiseadusega (1875) määratleti Kolmanda vabariigi koosseis. See koosnes saadikutekojast ja senatist, et moodustada valitsuse seadusandlik haru, ja presidendist, kes täitis riigipea ülesandeid. Kahe esimese presidendi Adolphe Thiersi ja Patrice de Mac Mahoni ametiajal domineerisid monarhia taastamise üleskutsed, kuid järjest suurenev toetus vabariiklikule valitsemisvormile Prantsuse elanikkonna ja rea vabariiklike presidentide seas 1880. aastatel kahandas järk-järgult väljavaateid monarhia taastamisele.

Kolmas vabariik rajas palju Prantsuse koloniaalvaldusi, sealhulgas Prantsuse Indohiina, Prantsuse Madagaskari, Prantsuse Polüneesia ja Rüseluses Aafrika pärast suuri territooriume Lääne-Aafrikas, mis kõik omandati 19. sajandi viimase kahe kümnendi jooksul. 20. sajandi algusaastatel domineeris Demokraatlik Vabariiklik Liit, mis algselt oli kavandatud vasaktsentristlikuks poliitiliseks liiduks, kuid sai aja jooksul peamiseks paremtsentristlikuks parteiks. Perioodil esimese maailmasõja algusest kuni 1930. aastate lõpuni oli Demokraatliku Vabariikliku Liidu ja radikaalide vahel teravalt polariseeritud poliitika. Valitsus langes vähem kui aasta möödudes pärast teise maailmasõja puhkemist, kui Saksa väed okupeerisid enamiku Prantsusmaast, ning asendati Charles de Gaulle'i Vaba Prantsusmaa (La France libre) ja Philippe Pétaini Vichy valitsuse (L'État français) konkureerivate valitsustega.

Adolphe Thiers nimetas vabariiklust 1870. aastatel "valitsusvormiks, mis jagab Prantsusmaad kõige vähem"; Kolmanda vabariigi poliitika oli siiski teravalt polariseeritud. Vasakul seisis reformistlik Prantsusmaa, Prantsuse revolutsiooni pärija. Paremal seisis konservatiivne Prantsusmaa, mille juured olid talurahvas, katoliku kirik ja armee. Vaatamata Prantsusmaa teravalt jagunenud valijaskonnale ja visadele katsetele seda kummutada, kestis Kolmas vabariik seitsekümmend aastat, mis aastal 2019 teeb sellest pikima kestusega valitsussüsteemi Prantsusmaal alates Ancien Régime kokkuvarisemisest aastal 1789.