Rabakivi ehk rabakivigraniit on A-tüüpi graniit, mida iseloomustab rabakivistruktuuri esinemine (vähemalt suuremates batoliitides).[1]
Rabakivide tüüpala ehk nn locus classicus, kus neid esimest korda teaduslikult kirjeldati, on Kagu-Soome, kus paljandub Viiburi rabakiviplutoon. Rabakivid ei ole siiski ainult Soomele omane nähtus. Neid esineb USA-s, Brasiilias, Antarktises, Austraalias, Hiinas, Venemaal, Sudaanis jne ehk kõigil mandreil. Ka Eesti aluskorras on mitmeid rabakiviintrusioone (Neeme, Riia, Ereda, Märjamaa, Naissaare ja Taebla intrusioonid).[2]
Rabakivi (soome rapakivi) nimetus tuleneb kivimi rabedusest ja tavalise graniidiga võrreldes suhteliselt kergest murendatavusest.
Tüüpiline Viiburi plutooni rabakivi sisaldab roosakaid ortoklassi ovoide, mis on ümbritsetud plagioklassist äärisega. Sellist rabakivi nimetatakse ka viiburgiidiks[3]. Kõik rabakivid sellist struktuuri ei oma, kuid definitsiooni järgi peaksid vähemalt suuremad rabakiviintrusioonid sellise struktuuriga kivimeid sisaldama.
Termini "rabakivi" tõi geoloogilisse kirjandusse soome geoloog Jakob J. Sederholm.[4]
Rabakivi erimit, mis sisaldab ortoklassi ovoide, mis ei ole ümbritsetud plagioklassist äärisega, nimetatakse piiterliidiks (Piiterlahti järgi).
Peale aluskorras paiknevate rabakiviintrusioonide leidub rabakive Eestis veel rändkividena. Rabakivi ongi Eesti rändrahnude seas levinuimaks kivimtüübiks.