Radar

See artikkel räägib raadiolokatsiooni süsteemist; ansambli kohta vaata artiklit Radar (ansambel); Politsei-ja Piirivalveameti ajakirja kohta vaata artiklit Radar (ajakiri); telesaate kohta vaata artiklit Radar (saade).

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Radar (varem ka RADAR; inglise keeles radio detection and ranging, 'raadiojälgimine ja kauguse määramine') on õhuruumi raadioseireseadeldis ehk raadiolokaator, mis toimib elektromagnetkiirguse, siin raadiolainete levimise põhimõttel ruumis. Raadiolokaatorit kasutatakse ruumis või veepinnal asuvate objektide avastamiseks ning nende kauguse, kõrguse, kiiruse ja liikumise suuna määramiseks.

Eristatakse kolme liiki radareid:

• primaarradarid, raadiosignaal saadetakse tavaliselt pöörleva suundantenni abil eetrisse. Raadioimpulss peegeldub objektilt tagasi radari vastuvõtuantenni. Signaali saatjast objektini ja tagasi vastuvõtjani jõudmise aja järgi arvutatakse objekti kaugus.
• sekundaarradari abil leitakse ka kaugemaid objekte. Lennuki pardal olev transponder reageerib radari suhteliselt nõrgale impulsile ning vastus edastatakse juba lennuki raadiosaatja tugevama signaaliga, milles sisalduvad vajalikud lennuandmed (tunnus, kiirus, kõrgus ja muu vajalik) lennuliikluse juhile.
• passiivradariga võetakse vastu teiste raadiokiirgusallikate signaale ja peegeldusi. Leiab kasutamist sõjalistel eesmärkidel.

Radari saatja pöörlevast suundantennist kiirguvad kitsasse ruuminurka elektromagnetlaine impulsid. Elektromagnetilise laine dielektrilise ja magnetilise läbitavuse erinevuse tõttu keskkonnas on ka peegeldused sealt erineva tugevusega. Peegeldunud raadiolaine võetakse vastu enamasti sama radari vastuvõtuantenniga. Peegeldunud raadiolainete energia moodustab tavaliselt 10⁻¹⁹ kuni 10⁻³ saatja kiirgusenergiast.

Radar töötab impulssrežiimis võimsusega kuni mitukümmend MW. Objekti leidmiseks muudetakse antenni suunda, radari ekraanilt jälgitav peegeldunud impulsi hilistus on võrdeline objekti kaldkaugusega (1 mikrosekund vastab 150 m). Ekraanidena kasutatakse tavaliselt elektronkiiretorusid (tänapäeval LCD või muud ekraanid), mille ekraanile on kantud kaugusringid ja äärele asimuudiskaala. Objekti asimuut määratakse suunal, mil objektilt peegeldunud signaal on maksimaalne.

Üheaegselt impulsi kiirgumisega hakkab indikaatori ekraani keskmest radiaalselt liikuma elektronkiire tekitatud helendav täpp; selle heledus on võrdeline saabuva impulsi tugevusega ning kaugus keskpunktist võrdeline ajaga, mis impulsil kulub objektini ja tagasi jõudmiseks. Antenni pöörlemise tõttu kiirgub iga impulss eelmisega võrreldes väikese nurga all ja sama nurga võrra pöördub ka kiir indikaatori ekraanil. Nii saadakse ekraanil erisuguse heledusega täpid. Doppleri efekti põhjustatud peegeldunud signaali sageduse muutus võimaldab määrata objekti radiaalsuunalist kiirust ja välistada seisvate objektide kujutisi. Raadiolained peegelduvad seda tugevamalt, mida suurem on objekt või mida parem on vastuvõtuantenn.

Sarnane süsteem on lidar (Light Detection And Ranging) elektromagnetkiirguse valguskiirguse (optilistel) sagedustel, milles kasutatakse lasereid. Laseri lainepikkus on raadiolainest tublisti väiksem. Lainepikkuse ja optilise süsteemi apertuuri suhe rubiinlaserist väljuva valguskiire jaoks on märksa väiksem kui sama suhe raadiolainete ja näiteks 100-meetrise diameetriga radarpeegli korral – laserikiirega on objekti asukoha täpne kindlaksmääramine radari ees suur eelisega. Paraku muudavad atmosfääris olev niiskus (pilvisus, udu) ja suits laserkiire kasutamise hajumise tõttu sageli vähe tõhusaks.