Radioaktiivsus

Radioaktiivsus ehk tuumalagunemine on ebastabiilse (või suure massiga) aatomituuma iseeneslik lagunemine. Aatomituuma püsivus sõltub prootonite ja neutronite omavahelisest suhtest, kusjuures väikestes stabiilsetes aatomites on neid võrdselt ning suurtes on neutroneid natukene rohkem.^[1] Aatomituuma püsivust hinnatakse ka tuuma seoseenergia suurusega. Lagunemisega kaasneb radioaktiivne kiirgus. Samuti nimetatakse radioaktiivsuseks ebastabiilsete elementaarosakeste (nt neutronite) lagunemist.

Tuuma lagunemine võib toimuda kas alfa- või beetalagunemise teel. Esimesel juhul kiirgab tuum alfaosakese (heeliumi aatomi tuuma) ja teisel juhul elektroni. Kui suur aatomituum laguneb suuremateks (enam-vähem võrdseteks) tükkideks, siis nimetatakse seda ka tuumalõhustumiseks. Tuumalõhustumine on radioaktiivne lagunemine, kui see toimub spontaanselt. Muul juhul on tegemist tuumareaktsiooniga.

Tuuma lagunemise tulemusena võib tuum jääda ergastatud olekusse, millest väljumiseks kiirgab tuum gammakvandi. Seega kaasneb tuumalagunemisele lisaks alfa- ja beetakiirgusele ka gammakiirgus.