Rahvaluule

Rahvaluule ehk folkloor (inglise sõnast folklore 'rahvapärimus') on laias tähenduses vaimne rahvalooming, mis on pärandunud eelmistelt põlvkondadelt suuliselt, kirjasõna vahenduseta. Rahvaluule on kultuuriliselt kokkukuuluva inimeste rühma sünkreetiline pärimus, milles on koos teadmised, kogemused ja esteetika. Rahvaluule kujuneb, püsib ja levib kommunikatsiooniprotsessis ning talle on omane pidev muutumine.

Rahvaluule hulka kuuluvad näiteks laulud, jutud, vanasõnad, mõistatused, ütlused, salmid, uskumused, kombed, rahvamuusika, rahvatantsud ja mängud.

Tehakse vahet rahvaluulel kui vaimsel rahvaloomingul, mida uurib folkloristika ehk rahvaluuleteadus ning esemelisel rahvaloomingul, mida uurib etnograafia.

Rahvaluuleks kitsamas tähenduses peetakse ka ainult rahva sõnaloomingut: näiteks rahvalaule, rahvadraamat, rahvajutte (muinasjutte, muistendeid, naljandeid, pajatusi), mõistatusi, vanasõnu ja kõnekäände.

Eestikeelne sõna folkloor on mugandvorm ingliskeelsest sõnast folklore, mille võttis 1846. aastal kasutusele antikvaar William John Thoms^[1].