Back تبعثر رامان Arabic ৰামন প্ৰভাৱ Assamese Эфект Рамана Byelorussian Раманово разсейване Bulgarian রামন প্রভাব Bengali/Bangla Dispersió Raman Catalan Ramanův jev Czech Ramanspredning Danish Raman-Streuung German Σκέδαση Ράμαν Greek
Ramani hajumine ehk Ramani efekt on valguse mitteelastne hajumine valguse interaktsiooni tõttu molekulide ja kristallide võnkemoodidega. Selle efekti avastasid 1928. aastal India füüsikud Sir Chandrasekhara Venkata Raman ja Kariamanickam Srinivasa Krishnan ning 1930. aastal anti Ramanile selle eest Nobeli füüsikaauhind[1]. Mitteelastsele hajumisele omaselt muutub Ramani hajumise käigus valguse lainepikkus ja seega ka energia. Ergastava ja hajunud valguse energiate erinevus võib salvestuda vibratsioonilise, rotatsioonilise või elektroonse energiana. Ramani efekti puhul on olulised vibratsioonilise energia ja rotatsioonienergia muutumine hajumise käigus. Enamasti on hajunud valguskvant madalama energiaga kui pealelangenud valgus. Mitteelastselt hajub tavaliselt üks valguskvant kümnest miljonist, seega on Ramani hajumise intensiivsus väga väike. Efekt leiab laialdast kasutust Ramani spektroskoopias, mis võimaldab saada informatsiooni aine struktuuri ja keemilise koostise kohta ning bioobjektide mikroskoopias. [2]