Regilaul

Regilaul ehk regivärsiline rahvalaul ehk vanem rahvalaul on vanemat tüüpi eesti rahvalaul. Regilaulu vorm ulatub arvatavasti läänemeresoomlaste ja algbaltlaste ühispärandisse, hinnangud vanusele varieeruvad tuhandest kahe tuhande aastani.

Regilaulu täpset vanust on aga teadlastel siiani raske määrata. Hinnanguliselt on see paar tuhat aastat vana traditsioon, pärinedes ajast, mil erinevad läänemeresoome hõimud hakkasid tänapäeva Põhja- ja Ida-Euroopa aladel ning ümber Soome lahe hargnema. See tähendab, et regilaulu luulevorm kujunes välja läänemeresoome algkeele jagunemisfaasis.^[1]

Regilaulu vorm tekkis perioodil, mil läänemeresoome hõimud olid omavahel tihedamas kokkupuutes^[2][3]. Herbert Tampere on kirjutanud, et "traditsiooni pikast east kõneleb ka arhaismide säilimine regivärsside keeles"^[4]. Sellegipoolest teevad teadlased pidevalt uusi avastusi ning regilaulu täpset tekkimisaega ei ole võimalik lõplikult tõestada^[5].

Eestis oli regilaul üldlevinud ligikaudu 19. sajandi keskpaigani, siis tõusid rahvalaulude repertuaaris üldiselt esiplaanile uuematüübilised lõppriimilised keerukama meloodiaga laulud.

Sõna regi-(laul) pärineb arvatavasti keskalamsaksa keelest: rei(e) 'tantsulaul'; rege 'rida'; rege- v rigenlied 'rahvalaul'. Regilaulu nimetatakse murretes leeluks, laulmist leelutamiseks jmt.

Regilaulu motiive on heliloomingus kasutanud näiteks Veljo Tormis jpt.

Eesti regilaule on avaldatud kihelkondade kaupa kogumikus "Vana kannel". Samuti leiab regilaule liigituste kaupa Herbert Tampere kirjutatud kogumikus "Eesti rahvalaule viisidega I–V" jpt.