Ribad (võru murdes: rasud, ainsuses: rask) olid vanasti linase või villase riide ribad, mis mähiti ümber säärte. Ribasid kanti koos jalarättide või kapukatega, samuti sukkade peal ilu, talvel ka sooja pärast[1].
Ribasid kanti Euroopas arvatavasti juba muinasajal. Eestis olin need veel 19. sajandi algul rohkelt kasutusel, põhiliselt töö tegemise ajal.
Naiste ribad olid enamasti tumesinist värvi, umbes 20 cm laiad ning veidi üle meetri pikad. Meeste ribad olid ligi poole laiemad ning kuni 1,5 meetrit pikad, värvus hall või tumepruun. Ribad mähiti alt pahkluust alates spiraalselt kuni põlveni, kus nad köideti ribade otstes olevate paeltega kinni.
Põhjamaades olid kasutusel ka randmeribad, mida külma ilmaga mähiti ümber randme ja varruka kuni poole käsivarreni. Eestis kanti neid saartel (Hiiumaal kätised), kui mehed käisid kalal ning hülgejahil. Nii välditi vee ja tuule varrukasse tungimist[1].
Hiljem hakati ribade asemel kasutama sääriseid[2] .
- ↑ 1,0 1,1 Viitamistõrge: Vigane
<ref>-silt. Viide nimegaRahvakultuuri leksikonon ilma tekstita. - ↑ Eesti Entsüklopeedia. 7. köide: Rakk–Tanukad. Tartu: Loodus, 1936, lk 35.