Rockerid

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Rockerid on rock’n’roll'i-muusikal ning anarhismil baseeruv teddyboydele lähedane subkultuur, mis erineb viimastest peamiselt rõivastuse poolest. Rockerid, kellele meeldib sama muusika mis teddyboydelegi, sõidavad pikkade heledates toonides Ameerika autodega või võimsate mootorratastega, mis ei tarvitse olla ainult "Harley Davidsonid". Juhan Smuul tõlkis termini rockers maakeelde kui "lõngused". Rockerid, järgides Marlon Brandot filmis "The Wild One" ("Metsik"), võtsid tema moe üle, kujundades oma "pahade poiste" univormi: mootorrattatagid või "War Surplus" ("Sõja Ülejääk") kauplustest ostetud nahast pommitajajakid, tavaliselt ühevärvilised suurte klappidega rinnataskutega triiksärgid vastandvärvi kitsa lipsu või "saapapaelaga", pikad valged või põikitriibulised sallid, alt umbes 2 tolli üles keeratud nahkpüksid või teksased ja mootorrattasaapad.

22. veebruaril 1958 New Yorgis Manhattanil ründasid rockerid Times Square'i^[viide?]. Rünnaku ajaks valiti niisiis George Washingtoni, Ameerika Ühendriikide esimese presidendi, sünniaastapäev, ehkki seda ei põhjustanud sugugi püüe üles tõsta kodanliku demokraatia porisse tallatud lipp. Põhjus oli märksa proosalisem – valmistuti vaatama filmi "Ärge näägutage rock’n’roll'i kallal" esilinastust. Seda kavatseti näidata ühesainsas kinos: Broadwayl Times Square’il asuvas Paramountis. Filmi esilinastus oli määratud sellele päevale põhjusel, et üliõpilased ja kooliõpilased olid Washingtoni sünnipäeva puhul vabad, neil polnud koolitunde.

Filmis mängis kaasa anarhist Alan Freed, rock’n’roll'i ristiisa, ning ultramodernistliku muusika ja tantsu tähed Bill Haley ning Alan Dale. Järjekorrad tekkisid juba öösel. Kell kaheksa hommikul, kui kassad avati, tormas rohkem kui 5000 külmetavat ja märga noormeest ning neidu hüüete ja kisaga edasi, püüdes esimestena pääseda "helide ja tunnete paradiisi". Noormehed kandsid rockeripluuse ning kitsaid presentpükse, neiud musti liibuvaid pükse. Nad tõrjusid kõrvale politseiaheliku ja purustasid kõnniteede äärde seatud teetõkked kirjaga "New York City Police Department" ("New Yorgi linna politseijaoskond") kirjaga. Inimmurd lõhkus oma teel vaateaknaid, murdis kaupluste uksi, painutas kino sissekäigu juurde paigaldatud vaskkäsipuud maani maha ja purustas kinos kassaruumi. Väljakul ja naabertänavatel panid noorukid liikluse seisma. Vilistamine, karjumine ja röökimine kostis naabertänavateni. Kiires korras kutsuti kohale politseinikest abivägi, mis võeti vastu sõimuga. Politseinikele sadas kaela tomati-, muna-, õuna- ja võileivarahet. Kutsuti välja uusi politseisalku. Läks vaja 200 tugevat kumminuiadega relvastatud politseinikku, sealhulgas ratsapolitseid, et kas või mingil määral korda luua ja kinole pealetungivat rock’n’roll'i austajate armeed peatada. Kinno lasti üle 3500 inimese, kuid järjekord paisus jälle rohkem kui 5000-ni. Fuajeedes ja kuluaarides sooritasid noorte paarid alanud rock’n’roll'i saatel keerulisi tantsuliigutusi. Kino administratsiooni poolt palgatud mitukümmend turvameest ei saanud märatsevast noorsoost kuidagi jagu. Kinosaalis, mis oli puupüsti täis sihvakaid, noori, vaevalt ellu astunud inimesi, valitses samal ajal kirjeldamatu segadus. Suhteliselt rahulikuks läks alles siis, kui Alan Freed oma orkestri ja mitme teise filmis esineva tähega lavale tuli. Algas filmi osatäitjate reklaamis väljakuulutatud kontsert. Kuid rahu kestis kõigest mõne minuti. Niipea, kui orkester oli alustanud pöörase tempoga rock’n’roll'i, hakkas vaatajaskond möirgama ja saalis algas midagi kujuteldamatut. Noormehed ja neiud hüppasid istmetele, plaksutasid käsi ja karjusid kõigest kõrist. Samas hüppasid nad põrandale ja tegid istmeridade vahel, oma kohtadel jalgadega trampides, keerulisi kehaliigutusi. See viis paratamatult kokkupõrgetele naabritega. Kõrvalseisjatele näis, et suur osa vaatajaskonnast on mõistuse kaotanud. Teater põrus mürtsuvast, lõgistavast, vilistavast ja oigavast muusikast, sellele lisandus konvulsiivsete rütmidega ühinenud noorte rock’n’roll'i fännide lärm. Jalgade trampimist kostis ka ülevalt rõdult, kus viibis 1500 vaatajat. Varisemisoht sundis tuletõrjujaid, kes kinnitasid, et on märgata rõdu kõikumist, direktsiooni hoiatama, et nemad vastutavad tagajärgede eest. Suuri vaevu eemaldati sealt kaks kolmandikku vaatajaist. Kontsert lõppes vaimustatud vaatajaskonna ulgumise ja trampimise saatel. Algas programmi peanumber – filmi esilinastus.

Filmi kangelane, kuulsaks saanud rock’n’roll'i laulja, keda mängis Alan Freed, tuli tagasi oma väikesesse kodulinna ja sai seal külma vastuvõtu osaliseks, eriti linnapea poolt. Viimane pidas raudteejaamas kõne, milles mõisteti hukka madalate kirgede äratamist taotlev närveeriv muusika kui noorsoo moraalsete aluste ohustaja. Sel kohal näis, et publik oleks tahtnud ekraani kallale tormata ja linnapea puruks kiskuda. Igalt poolt saalist karjusid kähisevad hääled: "Maha!", "Aitab!", "Pea suu!". Freed ütles pärast esilinastust: "Kui kinos lõhuti toolid, siis on see administratsiooni mure. Mina isiklikult olen väga rahul..."

Pastor David Nœbel väitis oma raamatus "Rhythm, Riots and Revolution", et "rock’n’roll'i on anarhistide vandenõu Ameerika elulaadi hävitamiseks". Ja ühest teisest kirjutisest: "Inimese kõlbelised tõekspidamised, ristiusk, abielu pühadus – kõik, mida valge inimene on püstitanud Jumala auks, on löödud kildudeks ja visatud minema, kui valged tüdrukud ja poisid on langenud elajate tasemele higiste mustade pillimeeste mängitud raskete rütmide taktis."

Kuna film "The Wild One" Marlon Brandoga peaosas oli sel ajal enamikus Suurbritannia linnades keelustatud, jäi see mood seal tähelepanuta seni, kuni Eddie Cochran ja Gene Vincent, keda Ameerika Ühendriikides süüdistati liiderlikkuses ja siivutuses, lendasid 1960. aastal telesaate jaoks Suurbritanniasse. Gene Vincent, kes esines nahktagis ja -pükstes, kehastas filminäitlejate Marlon Brando ja James Deani kangelaste mootorrattaromantikat. Eddie Cochran, kes meenutas tüübilt ja rõivastuselt eelmist, kandis samuti nahkülikonda. 1960. aastatel, kui Suurbritannias tekkisid esimesed rock’n’roll'i-kõrtsid, ilmusid ka Suurbritannias välja rockerid, kes veidi erinevalt ameerika kolleegidest kandsid rockeritagisid, valgeid triiksärke, musti kitsaid lipse, pikki valgeid salle ja nahkpükse.