Rooma Itaalia

See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2021) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis puuduvad viited. (Märts 2021) Palun aita artiklit täiendada, lisades sobivaid viiteid.

Italia (ladina keeles)
Rooma keisririik selle suurimas ulatuses u. 117 pKr, Itaalia punasega ja provintsid roosaga
Pealinn	Rooma, Mediolanum ja Ravenna
Riigikeeled	ladina keel

Italia (ladina ja itaalia keeles Apenniini poolsaare nimi) oli antiikajal roomlaste kodumaa ja Rooma keisririigi metropol. Vanarooma mütoloogia kohaselt oli Itaalia esivanemate kodu, mille Jupiter andis Trooja Aeneasele ja tema järglastele, kes asutasid Rooma. Lisaks legendile oli Rooma itaalikute linnriik, mis muutis oma valitsemisvormi kuningriigist vabariigiks ja kasvas siis poolsaare kontekstis, kus domineerisid keldid põhjas, etruskid ja umbrid keskel ning messapid (Illüüria kolooniad) ja kreeka kolooniad lõunas.

Itaalia koondumine üheks tervikuks toimus Rooma laienemise ajal poolsaarel, kui Rooma moodustas püsiva liidu enamiku kohalike hõimude ja linnadega. Itaalia konföderatsiooni tugevus oli otsustava tähtsusega tegur Rooma tõusus, alates Puunia ja Makedoonia sõdadest 3. ja 2. sajandi vahetusel eKr. Kui provintse loodi kogu Vahemere piirkonnas, säilitas Itaalia eristaatuse, mis tegi temast "mitte provintsi, vaid provintside Domina (valitseja)". Selline staatus tähendas seda, et Rooma kohtunikud rakendasid pigem Imperium domi (politseivõimu) Itaalias, kui välismaal kasutatavat Imperium militiae (sõjalist võimu). Itaalia elanikel olid ladina õigused, samuti usulised ja rahalised privileegid.

Periood 2. sajandi lõpu ja 1. sajandi vahel eKr oli rahutu, alustades Orjasõdadega, jätkates aristokraatliku eliidi vastuseisuga populistlikele reformijatele ja viies Liitlassõjani Kesk-Itaalias. Siiski anti konflikti lõpuks Rooma kodakondsus ülejäänud itaalikutele ja laiendati siis Gallia Cisalpinasse, kui Julius Caesarist sai Rooma diktaator. Vabariigilt printsipaadile ülemineku kontekstis vandus Itaalia truudust Augustusele ja korraldati seejärel üheteistkümneks piirkonnaks Alpidest Joonia mereni.

Järgnes rohkem kui kaks sajandit stabiilsust, mille jooksul Itaaliat tähistati kui rectrix mundi (maailma kuninganna) ja omnium terrarum parens (kõigi maade kodumaa). Mitmed keisrid tegid sel perioodil märkimisväärseid saavutusi: Claudius liidendas Rooma keisririiki Britannia, Vespasianus surus maha suure Juudamaa mässu ja reformis rahandussüsteemi, Traianus vallutas Daakia ja võitis Partiat ning Marcus Aurelius kehastas filosoof-kuninga ideaali.

Kolmanda sajandi kriis tabas Itaaliat eriti raskelt ja jättis keisririigi idapoole jõukamaks. 286. aastal viis Rooma keiser Diocletianus Lääne-Rooma keisririigi pealinna Roomast Mediolanumisse. Sellegipoolest liitis Diocletianus 292. aastal Korsika, Sardiinia, Sitsiilia ja Malta saared Itaaliaga ning Itaalia linnad Mediolanum ja Ravenna jätkasid lääneosa pealinnadena.

Rooma piiskop omandas tähtsuse Constantinuse valitsemise ajal ja Theodosius I ajal anti talle Tessaloonika ediktiga usuline ülimuslikkus. Itaaliasse tungisid mitu korda barbarid ja see langes Odoakeri kontrolli alla, kui 476. aastal kukutati Romulus Augustulus. 6. sajandil oli Itaalia territoorium Ida-Rooma keisririigi ja germaanlaste vahel jaotatud. Pärast seda jäi Itaalia jaotatuks 1861. aastani, kui see Savoia dünastia poolt taasühendati Itaalia kuningriiki, millest 1946. aastal sai tänane Itaalia vabariik.