Rudolf I (Saksa kuningas)

Rudolf I Habsburg (Rudolf von Habsburg; 1. mai 1218 Breisgau, Limburgi loss – 15. juuli 1291 Speyer) oli Saksa kuningas 1273. aastast kuni surmani. Enne seda valitses ta Habsburgide pärusvaldusi Rudolf IV nime all. Ta oli Habsburgi krahv, Kyburgi krahv ja Thurgau maakrahv.

Rudolfi isa oli Habsburgi krahv Albrecht IV. Rudolfi ema oli Kyburgi ja Dillingeni krahvi Ulrichi tütar Heilwig. Pärast isa surma 1239 päris ta suured maavaldused Habsburgi linnuse ümber Aargau kandis tänapäeva Šveitsis, samuti Elsassis.

1245. aastal abiellus ta Hohenbergi krahvi Burkhard III tütre Gertrudega. Abielu tulemusel sai temast Švaabimaa tähtis vasall.

Rudolf käis sageli külas oma ristiisal Saksa-Rooma keisril Friedrich II-l. Tema lojaalsus Friedrichile ja tolle pojale Konrad IV-le sai tasutud maatükkide rikkalike annetustega.

Konrad valitses Sitsiilia kuningriiki ja püüdis oma võimu kehtestada kogu Itaalia kuningriigi üle, eriti Lombardias. See põhjustas konflikti paavstiga, kelle maad jäid Sitsiilia ja Lombardia vahele ja kes kartis Paavstiriigi täielikku ümberpiiramist. 1254. aastal paavst Innocentius IV ekskommunikeeris Rudolfi kui Konradi liitlase. Samal aastal suri Konrad malaariasse. Pärast seda oli Saksamaal interreegnum ja 1268 suri seni võimul olnud Hohenstaufenite dünastia lõplikult välja.

Hohenstaufenite langus pakkus Rudolfile võimaluse oma valdusi suurendada. Tema naine oli Hohenbergide pärija ning kui Rudolfi onu Kyburgi krahv Hartmann IV 1264. aastal lastetuna suri, hõivas ta ka tolle ulatuslikud valdused. Vaenus nii Strassburgi kui Baseli piiskopiga lõppes Rudolfi jaoks edukalt ning tema jõukus ja maine suurenesid veelgi, sest ta ostis nii vaimulikelt kui ilmalikelt mitmesuguseid maid ja õigusi nendele. Niimoodi saadud mitmesugused jõukuse- ja mõjuallikad muutsid Rudolfi Edela-Saksamaa kõige võimsamaks vürstiks, sest Švaabimaa hõimuhertsogkond oli lagunenud, jättes selle endised vasallid peaaegu iseseisvaiks.

1272 suri Richard Cornwallist, kes oli pärast Konrad IV surma olnud Saksa kuningas, aga üksnes formaalselt, sest ta ei elanud Saksamaal. Ka tema järeltulev sugu suri aastal 1300 välja. Sellepärast kogunesid kuurvürstid 1273. aasta sügisel uut kuningat valima. Rudolf kandideeris kuningaks. Teised kandidaadid olid Böömimaa kuningas Otokar II, kes ka ise valimiskogus oli, Anhalti vürst Siegfried I ja Friedrich II tütrepoeg Friedrich, kes pretendeeris tiitlile Hohenstaufenite esindajana, kuid oli veel kõigest 16-aastane. Rudolfit toetas Nürnbergi linnusekrahv Friedrich III. Rudolf saavutas Saksi-Wittenbergi hertsogi Albrecht II ja Baieri hertsogi Ludwig II Range toetuse, kihlates nad oma tütardega. Lõpuks toetasid Rudolfit kõik kuurvürstid peale Ottokari enese. Ta valiti kuningaks 29. septembril ja krooniti Aacheni toomkirikus 24. oktoobril.

Selleks, et saada paavsti toetust, loobus Rudolf kõigist õigustest Rooma linnale, Paavstiriigile ja Sitsiiliale ning lubas juhtida uut ristisõda. Ottokari protestidest hoolimata paavst Gregorius X mitte üksnes ei tunnustanud Rudolfit ise, vaid ärgitas ka senist vastukuningat, Kastiilia kuningat Alfonso X-t sedasama tegema. Nii sai Rudolfist pärija Hohenstaufenite dünastiale, mille kaht esindajat oli ta varem ustavalt teeninud.

1278. aastal õnnestus tal sõjas võita Otokar II, kes tahtis ise saada Saksa kuningaks, ja selle tulemusena sai ta Austria oma perele pärusvalduseks. Seega algas Habsburgide tõus Euroopa võimsaimaks valitsejasuguvõsaks just Rudolf von Habsburgi valitsusajaga.