Rukkileib

Rukkileib on leib, mida valmistatakse peamiselt rukkijahust. See võib olla hele või tume, sõltuvalt kasutatud jahust ja lisatud värvainetest. Tavaliselt on rukkileib tihkem kui nisujahust sai. Selles on rohkem kiudaineid kui saias, tavaliselt on see ka tumedam ja tugevama maitsega. Rukkileib on märksa tervislikum kui sai.^[viide?]

Rukkileiba tuntakse peamiselt Põhja-Euroopas, kus see oli põhitoidus kuni keskajani. Rukkileib on tänini kõige populaarsem leivatüüp Austrias, Soomes, Eestis, Taanis, Lätis, Leedus, Poolas, Valgevenes, Slovakkias ja Venemaal. 500. aasta paiku levis see ka Suurbritanniasse, kui saksi ja taani hõimud tõid Briti saartele rukkikasvatuse. Osa rukkileiva populaarsusest põhjustab rukki hea kasv just jahedamas kliimas.

Eestis vahetas rukkileib odrajahust leivatooted (käkid, karaskid ja kakud) välja 2. aastatuhande algul ning jäi kauaks üheks tähtsamaks toiduaineks. Viljapuuduse korral lisati jahule aganaid, kuivatatud sõnajalgu, noori ohakaid, kaseurbi jms.^[1] Tänapäeval on leiva osakaal eestlase toidusedelis langenud, kuid see on endiselt oluline nii toitumise ja majanduse seisukohalt kui ka eestlaste enesekuvandis. Enamjaolt süüakse Eestis suhteliselt tumedat ja näiteks Saksamaa leibadega võrreldes ka üsna magusat leiba. Praegusajal on kaubanduses saadaval mitmesuguseid rukkileiva variante (peenleivad, linnaseleivad, seemneleivad, lisanditega leivad lihaleivad, rosinaleivad jms) ning enamik leiba ostetakse poest. Samas on Eestis elujõuline ka koduse leivaküpsetamise tava, mis omakorda mõjutab poeleibade sortimenti.