Samizdat (vene keeles самиздат, otsetõlkes 'omakirjastus') oli põrandaalune sõltumatu kirjastustegevus Nõukogude Liidus ja teistes sotsialistlikes riikides.
Sõna samizdat tuli kasutusele 1960. aastatel ning oli tuletatud analoogiliselt Nõukogude Liidu riiklike kirjastuste tavapäraste nimedega (Detizdat, Vojenizdat, Politizdat jne).
Omakirjastuslikus tegevuses osalesid eraisikud või põrandaalused organisatsioonid eesmärgiga avardada sõnavabaduse piire ning avaldada ja levitada trükiste abil vaateid, mõtteid ja teoseid, mis olid poliitilistel põhjustel keelustatud.
Omakirjastusliku tegevuse kõrgaeg oli NSV Liidus ja NSV Liidu poolt hõivatud aladel, kaasa arvatud Eestis, 1960.–1970. aastatel. Omakirjastuslike väljaannete paljundamiseks kasutati tehniliste vahenditena eeskätt kirjutusmasinat (kopeerpaber võimaldas kirjutusmasinal trükkida mitu eksemplari korraga), samuti fotograafiat.
Olukorras, kus trükisõna oli allutatud tsensuurile ning kirjanduse väljaandmine oli lubatud ainult riiklikel, kommunistliku partei kontrolli all olevatel kirjastustel, sai sõltumatu kirjandus levida vaid käsitsi paljundatuna, käest kätte.
Glasnosti poliitikaga kadus omakirjastuslikuks tegevuseks tasapisi vajadus, sest ametlik ajakirjandus muutus avatumaks varem keelustatud teemadele ja autoritele.
„ | Samizdat: ise kirjutan, ise toimetan, ise tsenseerin, ise annan välja, ise levitan, ise lähen istuma. | “ |