Saneerimine

See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2019) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel räägib ettevõtte saneerimisest; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Tervendamine

Saneerimine on saneerimiskava alusel abinõude kompleksi rakendamine ettevõtja majanduslike raskuste ületamiseks, tema likviidsuse taastamiseks, kasumlikkuse parandamiseks ja jätkusuutliku majandamise tagamiseks^[1].

Saneerimise eesmärk on ettevõtja jätkusuutliku ja kasumliku majandamise saavutamine. Antud toiming aitab vältida pankrotistumist ja ümber kujundada võlausaldajate nõuded. Firmat võib saneerida juhul, kui viimane ei suuda täita oma kohustusi ning on maksejõuetu. Saneerimise teel saavad pankrotistumist vältida vaid need ettevõtted, kellel on ajutised makseraskused, ehk firma, mille toodete järele on nõudlust ning kus on võimalik kärpida tegevuskulusid.^[2]

Saneerimiseks peab ettevõtte juht/omanik esitama vastava avalduse, mis sisaldab majandusaasta raamatupidamisaruannet, ülevaadet võlgniku finantsseisundist, majandustulemustest ja rahavoogudest ning võlanimekirja.

Saneerimise tulemusel peab suurenema ettevõtte väärtus ning see peab kindlasti olema positiivne. Samas, Saneerimisseadus (SanS) ei nõua saneerimisavalduse esitamisel ettevõtja bilansi esitamist, st kohtul puudub võimalus hinnata omakapitali puudujääki nii enne kui pärast saneerimisabinõude rakendamist.

Eestis võeti saneerimisseadus vastu 2008. aastal ja see jõustus 2009. aasta alguses.^[3]

Eesti saneerimisseaduse kohaselt suunab saneerimisprotsessi saneerimisnõustaja, kelleks võib olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik^[4]. Eelnõu koostajate kommentaaride kohaselt võeti termin kasutusele, et eristada ilma iseseisva tehingute tegemise õiguseta nõustajat pankrotihaldurist^[5]. Samas on eri riikides sellealane regulatsioon erinev ning näiteks kindlustustegevuse seaduses nimetatakse saneerimisprotsessi suunajat endiselt saneerimishalduriks^[6].