Sarmaadid

Sarmaadid (vanairaani keeles sarumatah 'vibukütt') olid iraani keelte hulka kuulunud keelt või keeli kõnelnud rändhõimud, kes liikusid Kesk-Aasiast Uurali mägede piirkonda umbes 5. sajandil eKr ning asustasid alasid Lõuna-Venemaal, Ukrainas ja Ida-Balkanil kuni nende kultuur hunnide vallutuste mõjul 4. sajandi paiku m.a.j. taandus või sulandus.

Sarmaate on esmamainitud ajalooallikates aastal 513 eKr, kui nad koos sküütidega osutasid vastupanu Ahhemeniidide Pärsia suurkuningas Dareios I-le. 3. sajandil eKr tõrjusid sküüdid nad lääne poole.

Laialdasima leviku ajal, 1. sajandil eKr, ulatusid sarmaatide hõimuliidu alad Wisłast Doonau suudme ja Volga jõeni ning Musta mere rannikust lõunas müütiliste hüperborealasteni põhjas.

1. sajandil, Rooma keisririigi laienemise järel Daakia, Illüüria ja Möösia provintside aladele, osalesid sarmaadid Markomanni sõdades (166–180), Doonau keskjooksu aladel (tänapäeva Morava, Slovakkia, Ungari ja Rumeenia aladel). 175. aastal kaotasid läänepoolsed sarmaatide hõimukonföderatsiooni hõim, jazigeesid lahingu Rooma vägedele ning järgnevalt asusid Rooma sõjateenistusse. 370. aastal langesid sarmaatide alad hunnide invasiooni alla.

Sarmaate on peetud suguluses olevaiks sküütidega. Sarmaatide keelelisteks järglasteks on peetud osseete.

Sarmaadid olid ilmselt osavad ratsanikud ja käsitöölised. On arvatud, et nende naistel oli tugevam ühiskondlik positsioon ja rohkem vabadusi kui enamikul teistel tolleaegsetel hõimudel. Enim sarmaadi päritolu arheoloogilisi leide on päevavalgele tulnud Venemaal Krasnodari krais, matusekommetes kasutati kurgaane.