Sassaniidide riik

Sassaniidide riik 224–651
Riigi valduste laienemine
Pealinn	Istakhr (224–226) Ktesiphon (226–637)

Sassaniidide riik (pärsia Ērānshahr ja Ērān) oli viimane Iraani suurriik enne moslemite vallutusi. Seda valitses Sassaniidide dünastia aastatel 224–651.

Riigi rajas ning dünastiale pani aluse Ardašir I. Sassaniidide riik hõlmas tänapäeva Iraagi, Iraani, Afganistani, Ida-Süüria, Kaukaasia maa-alad ning piirkondi Türgis ja Araabia poolsaarel.

Ardashir I Parsi piirkonnast vallutas 3. sajandi alguses kodusõjast ning Rooma-Partia sõdades nõrgenenud Artabanos V valitsetud Partia ning laiendas umbes 222. aastaks oma valdusi kuni Rooma vabariigi valdusteni Lähis-Idas ja Väike-Aasias. Roomlased ja partlased olid võidelnud Assüüria ja ülejäänud Mesopotaamia pärast kuni 226. aastani, mil ülemvõimu saavutas hoopis Sassaniidide riik. Partia vallutamise järel tegi Ardašir I senise Partia pealinna Ktesiphoni Sassaniidide riigi pealinnaks (224–651).

3. sajandi keskpaigas tekkis Rooma keisririigil konflikt areneva ja laieneva Sassaniidid riigiga, mille valitseja (240–270) Shapur I tungis Rooma Mesopotaamiasse (243), laastas Antiookia (254) ja tungis Anatooliasse (260).

Valitseja (293–302) Narsehi ajal tungisid sassaniidide väed Rooma Armeeniasse, kuid võideti 298. aastal hilisema keisri Galeriuse vägede poolt ning loovutasid rahulepingu alusel nende kontrolli all olnud viis provintsi Tigrisest lääne pool, kuni aastal 337 vallutas need alad ajutiselt valitseja Shapur II.

Kuningas Shapur II valitsusajal (309–379), aastatel 337–350 olid Sassaniidid ja Bütsants püsivalt sõjajalal. Põhiline sõjategevus leidis aset Mesopotaamia aladel, kus pärslased piirasid korduvalt Amida ja Nisibise kindlusi, suutmata neid küll vallutada. Ajutine kergendus saabus alles 349. aastal kui pärslased olid sunnitud katkestama putukaparvede rünnaku tõttu järjekordse Nisibise piiramise. 350. aastate alguses langes aga Pärsia impeerium ise idapoolsete rändrahvaste rünnakute alla.

 Pikemalt artiklis Rooma-Pärsia sõjad

Aastatel 350–358 oli olukord Sassaniidide ja Rooma riigi piiridel suhteliselt rahulik, sest pärslaste kuningas Shapur II pidi kaitsma oma piire ida poolt peale tungivate rändrahvaste eest, pärast seda aga kui pärslased olid edukalt selle ohu kõrvaldanud, alustasid nad uue sõjaretke kavandamist Rooma vastu. Shapur II nõudis 358. aastal Constantiuselt, et Rooma loovutaks talle Mesopotaamia ja Armeenia provintsid, kuid keiser keeldus. Nii algas 359. aastal uus pärslaste pealetung. Šapur II vägede kätte langes pärast 73 päeva kestnud piiramist strateegilise tähtsusega Amida kindlus. Järgmisel aastal vallutasid pärslased veel mitu kindlust, millest kõige olulisem oli Singara. 361. aastal oli Constantius impeeriumi läänealal esile kerkinud siseohu tõttu sunnitud idapiirilt lahkuma ja sõda pärslastega jätkus tema järglase Julianus Apostata ajal, kes saavutas esialgu ka mõningast edu.

363. aastal Bütsantsi väed tungisid 90 000 mehega Sassaniidide pealinna Ktesiphoni alla, kuid ei suutnud seda vallutada. Ida-Rooma armee taganemisel hukkus Rooma keiser (361–363) Julianus Apostata lahingus ning uueks keisriks kuulutati Jovianus, kes rahu sõlmimise nimel loovutas sassaniidide valitsejale Sharpur II-le 5 idapoolset provintsi.

527. aastal tuli Bütsantsis võimule Justinianus I, Justinianuse valitsemisperioodil (527–565) suutis Bütsants paljud endised Rooma riigi lääneprovintsid tagasi vallutada. 530. aastal võitis Bütsantsi väejuht Belisarios pärslasi Mesopotaamias, kuid kaotas lahingud Süürias. Riigi idapiiride kindlustamiseks sõlmis keiser 532. aastal pärslastega tähtajatu rahulepingu ("igavese rahu"), mille järgi nõustus Bütsants maksma Sassaniidide riigile iga-aastast märkimisväärselt suurt tribuuti. Sõjategevus taasalgas 550ndail aastail Kaukaasia alade kuulumise üle, 580. aastal likvideerisid pärslased Ibeeria kuningriigi, ning muutsid selle Sassaniidide riigi provintsiks. 591. aastal jagasid Bütsants ja Pärsia omavahel Ibeeria alad – Mtsketha läks Bütsantsile ning Thbilisi jäi pärslastele.

 Pikemalt artiklis Bütsantsi-Sassaniidide sõjad

Bütsantsi keiser Maurikiose ajal sekkus Bütsants Sassaniidide riigi kodusõtta. Maurikios aitas Sassaniidide riigi troonile tagasi Husrav II ja naitis tolle oma tütrega. Pärslasest väimehe ja kuningaga sõlmitud rahulepingu järgi laienes Bütsants ida poole (Pärsia provintside Armeenia ja Gruusia arvelt, Thbilisini ja Sevani järveni Ibeerias) ning tühistati Bütsantsile koormaks olnud andam.

7. sajandi alguses tungisid pärslased sügavale Väike-Aasiasse ja vallutasid Bütsantsilt nii Damaskuse (613) kui ka Jeruusalemma (614). Viimase vallutamist iseloomustas äärmuslik julmus: linnas tapeti 57 000 – 66 500 inimest ja lisaks viidi orjusse ligi 35 000 (nende seas ka patriarh). Paljud kirikud põletati maha ja reliikviad viidi Ktesiphoni. Eriti valusaks lüüasaamiseks Bütsantsile kujunes rikka Egiptuse provintsi kaotamine (618–621), mis oli sisuliselt keisririigi viljaaidaks. Herakleios I valmistus vastupealetungiks, mis algas 622. aastal, äärmise põhjalikkusega ning otsustas vägede juhtimise isiklikult enda peale võtta. Husravile tuli Bütsantsi pealetung täieliku üllatusena ning Bütsants võitis ühe lahingu teise järel. Sõja otsustav lahing peeti 627. aastal Nineveh lähedal ning see lõppes Sassaniididele vägedele täieliku lüüasaamisega.

7. sajandi keskpaigas araablaste kalifaat purustas Sassaniidide impeeriumi ja zoroastrismi kui riigiusu. 637. aastal purustati Kadisija lahingus Sassaniidide riik ja 637. aastal vallutasid araablased Sa'ad ibn Abi Waqqasi juhtimisel Sassaniidide Pärsia senise pealinna Ktesiphoni.