Sevilla Isidorus

Sevilla Isidorus kujutatuna Bartolomé Esteban Murillo 1655. aasta õlimaalil
Isidorus (paremal) ja Saragossa Braulio 10. sajandist pärinevas Etümoloogiate käsikirjas

Sevilla Isidorus või ka püha Isidorus Sevillast (hispaania keeles San Isidoro või San Isidoro de Sevilla, ladina keeles Isidorus Hispalensis; umbes 5604. aprill 636) oli viimane ladina kirikuisadest, Sevilla peapiiskop, keskaegne kirjanik ja esimese põhjaliku entsüklopeedia "Etymologiae" autor.[1]

Sevilla Isidorus oli keskaja üks suuremaid õpetlasi, kes valdas nii ladina, kreeka kui ka heebrea keelt ning oli tuttav nii ilmaliku, vaimuliku kui ka patristilise kirjandusega. Ta oli ka katoliku kiriku energiline ja väärikas kõrgvaimulik, kes oli rahva seas imetletud ja austatud oma teadmiste, kõneosavuse ja vooruste poolest. Sevilla Isidorus mängis olulist rolli ka haridusvaldkonnas ning pani aluse vaimulikule õppeasutusele Sevillas, mis sai eeskujuks oma laiahaardelise õppekava poolest. Kõige tuntum on ta enda kompileeritud kirjaliku pärandi poolest, mis hõlmas tollal viljeletud teadmiste igat tahku.[2]

  1. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega Britannica on ilma tekstita.
  2. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega Classics on ilma tekstita.

From Wikipedia, the free encyclopedia · View on Wikipedia

Developed by razib.in