Silm

See artikkel räägib elundist; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Silm (täpsustus)

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Silm (ladina keeles oculus) on nägemiselund.

Silmaks laiemas tähenduses loetakse silmakoopa sisu ja silmalaugusid.^[1]

Silm või silmad on paljudel loomadel, sealhulgas inimesel. Isegi mõnel ainuraksel on valgustäpp, mis võimaldab eristada valgust pimedusest. Arenenud nägemine võimaldab kaugelt avastada nii toitu kui vaenlasi, samuti liigikaaslasi.

Paljudel loomadel on silmad paariselundid. Kaks silma võimaldavad paremat ruumilist nägemist kui üks.

Putukatel on kahte liiki silmad: lihtsilmad (ocelli) ja liit- ehk fassettsilmad (oculi).

Silma sarvkestale langevad valguskiired läbivad silma eeskambri, murduvad silmaläätses, läbivad silma klaaskeha ja langevad silma tagaseinas olevale võrkkestale, millele moodustunud kujund edastatakse ajju ja töödeldakse.

Vanimad fossiilsed silmad on leitud alamkambriumi kivististest. Need on umbes 540 miljonit aastat vanad. Sel perioodil toimus evolutsioon eriti kiiresti ja seda perioodi nimetatakse kambriumi plahvatuseks. USA zooloog Andrew Parker on oletanud, et see ei ole juhuslik kokkusattumus, vaid silma teke võis põhjustada eluvormide kiire mitmekesistumise. Enne seda olid mõnel loomaliigil küll valgustundlikud rakud, kuid alles silma teke võimaldas kiiret liikumist ja orienteerumist.

Evolutsioonilises mõttes ei võta silma arenemine palju aega. Väikeste mutatsioonide looduslikule valikule allutamise modelleerimine näitab, et tõhusale fotopigmendile tuginev lihtne optiline meeleelund võib areneda keerukaks inimsilmasarnaseks elundiks umbes 400 000 aastaga. Maailmast on leitud nii tänapäevastelt kui väljasurnud liikidelt mitmesuguse arengutasemega nägemiselundeid, mistõttu silma arengufaasid on evolutsioonilises mõttes hästi jälgitavad. Evolutsiooniline surve silma arenemisele on sealjuures katkematu, sest mis tahes arenguetapil on pisut rohkem arenenud silmast enam kasu kui pisut vähem arenenud silmast.

Tänapäeval on silmadega loomi väga erinevates loomarühmades. Tõenäoliselt on silmad nendes loomarühmades arenenud üksteisest sõltumatult. "Loomade elu" kirjutab: "Kui paluda zooloogil tuua näide loomariigi arengu kõige hämmastavama joone kohta, siis ei viitaks ta inimese silmale (mis muidugi on imetlusväärne elund) ega kaheksajala silmale, vaid pööraks tähelepanu sellele, et need mõlemad, nii inimese kui ka kaheksajala silm, on väga sarnased. Nad pole sarnased mitte ainult ehituselt, vaid sageli ka välisilmelt."^[2]

Silmad arenesid loomadel välja enne peaaju. Ei ole mingit vajadust teavet töötleva elundi järele, kui ei ole meeleelundeid, mis teavet hangiksid.

Enamikul selgroogsete liikidel on kaks silma. Mõneti võib erandiks pidada tuataarat, mille pealael on halvasti arenenud kolmas silm ehk kiirusilm. See on kahekihiline, selle põhjas on valgustundlike rakkude kiht ja sellel midagi läätsetaolist. Kiirusilmaga saab tajuda päikesekiirgusest tingitud valgustatuse astet ning see aitab loomal koha ja asendi valimisega reguleerida kehatemperatuuri, kuid kujutiste eristamiseks see ei kõlba.^[3]

Mõnel loomal, näiteks mutil, on silmad taandarenenud ja kaetud nahaga. Taandarengu põhjustab elu täielikus pimeduses, kus midagi näha ei ole võimalik. Lihtsalt öine eluviis ei põhjusta nägemise halvenemist, vastupidi, sageli on öise eluviisiga loomad väga terase nägemisega, sest öösiti ei ole täielikult pime.

Mõnel loomal võimaldavad silmad tajuda värvi. Seda suudavad linnud ja paljud roomajad, kuid imetajatest üksnes vähesed rühmad, sealhulgas esikloomalised. Värvi aitavad tajuda silma võrkkestas paiknevad värvustundlikud kolvikesed. Värvitaju aitab sageli paremini avastada küpseid puuvilju, mis oli esikloomaliste põhiline toit, ja eristada neid toorestest.