Simone de Beauvoir

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (August 2019) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Simone de Beauvoir [sim'on dö bovu'aar] (õieti Simonne Lucie Ernestine Marie Bertrand de Beauvoir [sim'on lüss'ii ernest'iin mar'ii bertr'aan dö bovu'aar]; 9. jaanuar 1908 Pariis – 14. aprill 1986 Pariis) oli prantsuse kirjanik ja filosoof, eksistentsialist, publitsist, feminismi klassik. Ta kirjutas romaane, filosoofilisi tekste, esseid ja biograafiaid.

De Beauvoiri esimene raamat "L'Invitée" avaldati 1943. aastal. Tema läbimurre tuli 1954. aastal poolautobiograafilise romaaniga "Mandariinid". Tema teostest on kõige tuntum 1949 ilmunud feministlik raamat "Teine sugupool" ("Le Deuxième Sexe").

De Beauvoir polnud klassikalises mõistes filosoof – osalt seepärast, et ta ise ei pidanud end filosoofiks. Ta tavatses ütelda: Jean-Paul Sartre on filosoof, mina olen kirjanik. Hiljem on esile tõstetud de Beauvoiri töödes sisalduvad filosoofilised küsimused: peale sugupoole ka näiteks vanaduse ja surma teema. Seetõttu on teda hakatud käsitama filosoofina.

Uutes de Beauvoiri käsitlustes on leitud erootika teema: küsimus, kas naisel on mingi erilaadne erootika. De Beauvoiri erootikakäsitlus "Teises sugupooles" on mõjutanud näiteks kuulsat prantsuse feministi, filosoofi Luce Irigarayd. Veel on de Beauvoiri oluline küsimus suhe Jumalasse: kas naisel on mingi eriline suhe Jumalasse, mingi eriline transtsendentsi laad?

De Beauvoir oli Jean-Paul Sartre'i õpilane. Algul arvati, et ta kohandas Sartre'i käsitlusi konkreetsetele küsimustele. De Beauvoiri uuestilugemine 1980. aastatel tõi ilmsiks, et tema eetikakäsitus erines Sartre'i eetikast tunduvalt. De Beauvoir andis ka Sartre'ile ideid ning mõjutas vahel Sartre'i arusaamu. De Beauvoiri jaoks olid tähtsad näiteks kollektiivsus, see, et inimene on alati sõltunud teistest, ning üldse ühiskonna ja eetika küsimused.