Sisejulgeolek

Sisejulgeolek ehk siseturve on riigi sisemine julgeolekuseisund, mille tagavad sisejulgeolekusüsteemi moodustavad sisejulgeolekustruktuurid. Sisejulgeoleku ehk siseturvestruktuurid tuvastavad ja väldivad ebaseaduslikke ja sihilikult kuritahtlikke toiminguid, mis kahjustavad inimesi, ühiskonda, ainelisi ja ainetuid väärtusi ning infrastruktuure, kaitsevad nende toimingute eest, leevendavad rünnete toimet ja tagavad jätkusuutlikkuse pärast rünnet.

Riigi sisejulgeolek hõlmab füüsilist ja sotsiaalset komponenti. Füüsilise julgeoleku tagamisel on peamised ülesanded avaliku korra kaitse ja võitlus kuritegevusega, riigipiiri valvamine ja kaitsmine, piirirežiimi tagamine, kodanikukaitse, tuletõrje- ja päästetööde korraldamine ning erakorralise arstiabi andmine. Riigi sisejulgeolekut mõjutab hulk tihedalt seotud valdkondi, sealhulgas näiteks poliitilise süsteemi usaldusväärsus, majanduskeskkonna konkurentsivõimelisus, kriitilise infrastruktuuri vastupidavus, tava- ja küberruumi ohutus ning terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse vastane võitlus ning sh põhiseadusliku korra ja riigisaladuse kaitsmine, korruptsioonivastane võitlus, terrorismivastane võitlus, küberjulgeolek^[1].

Sisejulgeoleku tagamisel eristatakse järgmisi faase:

• riskide tuvastamine;
• riskide vältimine;
• inimeste, ühiskonna, aineliste ja ainetute väärtuste ning infrastruktuuride kaitsmine;
• tekkinud riski- ja ohusituatsioonidele reageerimine ja
• riski- ja ohusituatsioonile eelnenud olukorra taastamine.

Maailma eri riikides kuuluvad sisejulgeolekustruktuuride koosseisu mitmesugused ametkonnad ja institutsioonid.