Sofist (Platoni dialoog)

"Sofist" (kreeka Σοφιστής) on antiikfilosoof Platoni dialoogi vormis kirjutatud filosoofiline teos, mis kuulub üldise arvamuse kohaselt Platoni hiliste dialoogide hulka.^[1]

Tegemist on teise osaga kolmest dialoogist koosnevas triloogias. Triloogia esimene osa on "Theaitetos", milles lepitakse kokku "Sofistis" aset leidev vestlus, kusjuures dialoog toimub "Theaitetose" vestlusele järgneval päeval. "Sofistile" järgneb omakorda dialoog "Riigimees". Triloogia toimumisaja kohta "Sofistis" teavet pole, seda määratleb (aastal 399 eKr) üksnes dialoogi esimene osa "Theaitetos".^[2]

"Sofistis" kohtuvad Sokrates, Theaitetos ja Theodoros Eleast pärit võõraga. Sokrates küsib temalt, kas Eleas ka sofiste, riigimehi ja filosoofe eristatakse ja kuidas neid seal määratletakse. Eleast pärit nimetu võõras väidab, et need kolm tõepoolest erinevad. Edasi käib arutelu selle üle, kuidas määratleda sofisti.

Dialoogis esinev võõras kannab nimetust elealane, kuna dialoogi toimumisajal oli Elea Kreeka filosoofia üks keskuseid, kus toimusid põhilised arutelud oleva ja mitteoleva suhetest, ja kus elasid Parmenides ning Zenon.^[3] Tegemist pole tõenäoliselt reaalse isikuga; ka ei väljenda võõras usutavasti Platoni seisukohti, mida esindab dialoogides tavaliselt Sokrates. Giuseppe Agostino Roggerone arvates esindab võõras Aristotelese seisukohti, mis olid dialoogi kirjutamise ajaks juba välja kujunenud ja millega Platon kui tema õpetaja ka kursis oli.^[4]

Dialoogis vestlevad omavahel Elea võõras ja Theaitetos; Sokratese roll piirdub sissejuhatusega. Sofisti kirjeldamiseks võetakse kasutusele meetod, kus olevat eristatakse dihhotoomse rühmadesse jagamise kaudu.^[5] Meetodi tutvustuseks demonstreerib võõras kõigepealt seda, kuidas see meetod töötab õngitseja puhul. Näide on valitud, kuna nii õngitseja kui sofist valdavad mingit kunsti või oskust. Sofist on nagu õngitsejagi jahtija, kes jahib oma saaki veenmise teel ja saab ande.

Kokku määratleb võõras sofisti nõnda viiel korral. Teisel korral liigitab võõras sofisti mitte jahimeheks, vaid kaubitsejaks, kes tegeleb hingedega, pakkudes vastu teadmisi. kolmandal korral liigitab ta sofisti vahendajaks, kes edastab hingedele teiste poolt valmistatud kaupa (teadmisi), neljandal korral omaenda valmistatud kauba (teadmiste) müüjaks, viiendal korral treeneriks, kes küsib raha vaimseteks heitlusteks treenimise eest. Sisuliselt kasutab võõras kategooriatesse liigitamist.

Seejärel alustab võõras viimast liigitamist, lähtudes varasematest määratlustest. Varasemate arutelude läbiv joon on olnud sarnasus, nii liigitab ta nüüd sofismi imiteerimiseks. Imiteerimise jagab ta kopeerimise ja näitlemise kunstiks, ehk siis sofist esineb sellena, kes ta pole, pakkudes näivat tarkust.

Selle eristuse tegemise ees seisab aga probleem, mille tõstatas Parmenides: Kui on olemas olev ja mitteolevat ei ole, kuidas saavad siis asjad olla näivad? Ilma seda probleemi lahendamata ei ole võimalik öelda, et sofistid pakuvad kogu tarkuse pähe näivat tarkust, sest näiv on mitteolev ja seda ei saa olemas olla.^[6]

Nüüd alustab eleaat Parmenideseski käsitletud oleva ja mitteoleva, liikumise ja paigaloleku, ülejäänu, samasuse ja erisuse olemuse lahkamist. Esiteks jõuab ta järeldusele, et tegemist on erinevate kategooriatega, muidu oleks nad ühe ja sama nimega. Teiseks leiab ta, et kategooriad võivad omavahel ühtida, vastanduda või osaliselt kattuda. Edasi järeldab ta, et olemine ja mitteolemine ei ole vastanduvad kategooriad. Mitteolemine ei ole olemise vastand, vaid teisiti olemine. Sealt lähtub ka vastus "Theaitetoses" esitatud küsimusele eksiarvamuste ja valede olemuse kohta: kuna väited koosnevad grammatiliselt mitmest osast, siis on valed ja eksiarvamused lihtsalt nende osade seostamine sellisel moel, mis ei ole tõene, kuigi osad eraldi kajastavad olemasolevat.

Olles need probleemid olemise, mitteolemise, näivuse, eitamise ja erinemise vallas lahendanud, pöördub võõras taas sofistide olemuse juurde, liigitades nad ebasiirasteks ja teadmist mitte omavateks teesklejateks, kes imiteerivad teadmist.