See artikkel on looduslikust ökosüsteemist; teiste tähenduste kohta vaata artiklit Soo (täpsustus). |
Soo on looduslik ala või ökosüsteem, kus liigniiskuse ja hapnikuvaeguse tingimustes jääb osa taimejäänuseid lagunemata ning ladestub turbana.
Botaaniliselt mõistetakse sood kohana, kus kasvab turvas, mis moodustub taimekooslusest.[1]
Soo teket soodustab kliima, vettpidav pinnas, madal reljeef ja kõrge põhjaveetase. Sood tekivad mineraalmaa soostumisel või järvede kinnikasvamisel. Sood seovad süsinikku ja neist lendub õhku kasvuhoonegaase.[2]
Põhja-Euroopas algas soode tekkimine pärast liustike taandumist, varajases holotseenis. Kõige intensiivsem oli soode tekkimine holotseeni esimesel poolel 8000–7000 aastat tagasi ja viimase 4500 aasta jooksul[3]. Eestis tekkisid esimesed sood juba umbes 10 000 aastat tagasi, holotseenis. Intensiivne soode teke algas aga alles 8500–8000 aastat tagasi. Jääajajärgsel ajal on soid tekkinud pidevalt, kuid mõnel perioodil oli soode teke intensiivsem ning selle põhjuseks on eelkõige piirkondlikud iseärasused, näiteks Kõrg- ja Madal-Eesti erinev pinnamood.
Eestis loetakse sooks ala, kus turba paksus on vähemalt 0,3 m[4]. Sellest õhema turbakihiga ala loetakse soostunud alaks. Soid jaotatakse arenguastme järgi madalsoodeks, siirdesoodeks ja kõrgsoodeks ehk rabaks.