Sotsiaalne diferentseerumine on inimeste sotsiaalne eristumine erinevate tunnuste alusel. Eristumine toimub peamiselt kahel alusel: bioloogilised ehk omistatud tunnused (vanus, sugu, rass) ning sotsiaalsed ehk omandatud tunnused (majanduslik, hariduslik ja sotsiaalne, kultuuriline eristumine).
Diferentseerumine on üldine inimeste eristamise protsess lähtudes nende isiklikest omadustest ja sotsiaalsetest rollidest. Isiklike omaduste all peetakse silmas sugu, füüsilist tugevust, pikkust, kaalu, vanust jmt. Sotsiaalseteks rollideks on inimese puhul tema roll perekonnas, haridus, amet, staatus jmt[1].
Sotsiaalne diferentseerumine ühiskonnas toob kaasa sotsiaalsete gruppide moodustumise, need on sotsiaalse analüüsi põhikategooriateks, peamised kategooriad Eesti kontekstis:
- mehed – naised,
- noored – keskealised – eakad,
- erineva sissetulekutasemega inimesed,
- erineva haridustasemega inimesed (põhiharidus – keskharidus – kõrgharidus),
- eestlased – venelased.
Sotsiaalse eristumise alusel toimub ühiskondlike ressursside jagunemine, domineerivate ja vähemusgruppide teke, ühiskonna struktuuri taastootmine. Inimese grupikuuluvus mõjutab tema käitumist ja toimetulekut ühiskonnas.
- ↑ Juteau, D. (2000) Patterns of social differenciation in Canada: Understanding their dynamics and bridging the gaps. Canadian Public Policy, Vol 26, 2, p. S96-S107