Sotsiaalne kaitse

Sotsiaalne kaitse (ka sotsiaalkaitse) on sotsiaalkindlustuse ja -hoolekande meetmete kogum, mille ülesanne on parandada üksikisiku või leibkonna toimetulekut sissetuleku osalisest või täielikust kaotusest põhjustatud toimetulekuriski või toetusvajaduse ilmnemisel ^[1].

Sotsiaalse kaitse süsteem pakub kaitset enamlevinud sotsiaalsete riskide korral. Eurostati välja töötatud Euroopa integreeritud sotsiaalkaitsestatistika süsteemi (ESSPROS) järgi pakub sotsiaalse kaitse süsteem kaitset järgmiste riskide ja vajaduste korral:

• haigus/tervishoid
• puue
• vanadus
• toitjakaotus
• pere ja lapsed
• töötus
• eluase
• mujal käsitlemata sotsiaalne tõrjutus.

Sotsiaalse kaitse abinõud võivad olla nii rahalised kui ka mitterahalised, nt teenuse vormis. Sotsiaalse kaitse abinõusid nimetatakse ka sotsiaalkaitse skeemideks. ESSPROSi järgi on sotsiaalkaitse skeem reeglite kogum, mida toetavad üks või mitu institutsioonilist üksust ning mis reguleerib sotsiaalkaitse hüvitisi ja nende rahastamist.

Eestis kuulub sotsiaalkaitse korraldamine riigi ja kohalike omavalitsuste pädevusse. Riigi tasandil tegelevad sotsiaalse kaitse korraldamisega Sotsiaalministeerium ja tema haldusalasse kuuluvad valitsusasutused Sotsiaalkindlustusamet ja Terviseamet, ning Eesti Haigekassa ja Eesti Töötukassa kui avalik-õiguslikud isikud. Sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt on kohaliku omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada sotsiaalteenuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist ning sotsiaaltoetuste määramist ja maksmist ^[2].