Stereofoonia

Stereofoonia ehk stereoheli ehk ruumiline heli on helisalvestuses kasutatav heli taasesituse viis, mille puhul kuulajal tekib heli ruumilisuse illusioon.

Tavaliselt saavutatakse heli taasesitusel heliallikate ruumilise paiknemise taju kahe või enama audiokanali kasutamise teel, mis loovad helisignaali edastamise korral adekvaatselt paikneva kahe või enama kõlari kaudu heliallika(te) paiknemise suuna taju, aga ka nende kauguse ja muude omaduste tajumise, ligilähedase sellele, mille kuulaja saaks selle helipildi tegeliku kuul(a)mise korral.

Nii hõlmab termin "stereofoonia" rangelt võttes mitte üksnes tavalisi kahe kanali ja kahe kõlariga (nagu seda esialgu mõisteti), vaid ka paljukanalilisi süsteeme. mis loovad kuulajat ümbritseva helivälja (ingl surround sound). Nende süsteemide eelkäijaks oli peamiselt 1970. aastail katsetatud kvadrofooniline (neljakanaliline) helisüsteem. Tänapäevase ruumilise heli süsteemid põhinevad firma Dolby väljatöötatud analoogtehnikal Dolby Surround ja selle edasiarendusel Dolby Digital.

Sageli vastandatakse stereofooniat monofooniale ehk monohelile, kus heli edastab vaid üks kanal. Valjuhääldi tavaliselt asub otse kuulaja ees kuuldevälja keskel (analoogiliselt vaateväljale). Sealt tulevad kõik edastatava heli komponendid, sõltumata nende allikate tegelikust paiknemisest. Selle heli ühest punktist lähtuvana tajumise puuduse leevendamiseks kasutatakse monofoonilise heli taasesitusel meeldivama helitaju andmiseks küllalt edukalt taasesitamist pseudostereofoonilisel viisil.

"Stereoheli kahekanalilisel edastamisel (kaks identset mikrofoni- ja võimendikomplekti, vastav saatja ja vastuvõtja) maalivad kaks kõlarit kuulaja ette katkematu helipanoraami ja reprodutseeritavate heliallikatega täitub näiliselt ka nende vahemik," on stereoheli kirjeldanud Eesti tehnikaloolane Heino Pedusaar. Vahemiku all tuleb siin mõista ruuminurka ja kauguse osas peaksid heliallikad paiknema valjuhääldite tasandist tagapool. Tegelikult võib esineda heliallika paiknemiskoha tajumist asuvana ka väljaspool seda valjuhääldite taga olevat tsooni.

Stereoheli on tänapäeval tavaline nii raadios ja televisioonis kui ka helisalvestistel ja kinos. "Praegu ei osataks raadiosaadet, kodust muusikakuulamist või teleri jälgimist ette kujutada teisiti kui stereoheliga," iseloomustab selle levikut Pedusaar.^[1]

Sõna "stereofoonia" on tulnud kreeka sõnadest στερεός (stereos), 'kindel'^[2] ja φωνή (phōnē), 'heli, hääl'^[3]. Termini lõi 1927. aastal ettevõte Western Electric analoogselt sõnaga "stereoskoopia".