Struve geodeetiline kaar

Struve geodeetiline kaar on Friedrich Georg Wilhelm Struve eestvõtmisel aastatel 1816–1855 Maa kuju ja suuruse mõõtmiseks rajatud triangulatsiooniahel, mis ulatub Põhja-Jäämere äärest Musta mere äärde. Kaare ulatus põhjast lõunasse on 2821.833 km (= 25"20'08"). Loomise ajal ja veel rohkem kui sajand hiljem oli see pikim mõõdetud meridiaanikaar.^[1] See läbib praeguse Norra, Rootsi, Soome, Venemaa, Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Moldova ja Ukraina territooriumi.

Kaare moodustanud võrgustik koosnes 258 põhikolmnurgast ja 265 peamisest mõõdupunktist, kasutati kümmet baasijoont. Katko (Simuna) - Võivere baasijoone merepinnale taandatud pikkuseks sai Struve 4512.280 m, GPS-mõõtmised 2002. aastal 4512.293 m, erinevus oli 14 mm.^[2] Mõõtmistulemusi avaldas Struve "Arc du Méridien de 25° 20’ entre le Danube et la Mer Glaciale mésure depuis 1816 jusqu’en 1855" (Struve, 1860) kahes köites, tulemusi kokkuvõttev kolmas köide jäi Struve haigestumise tõttu avaldamata.

Kogu kaar on jaotatav 12 segmendiks, igaüht neist saab kasutada ühe meridiaanikraadi pikkuse määramiseks. Need 12 kaarelõiku näitasid, et Maa ei ole sfäär. Struve sai lapikuse parameetri väärtuseks 1:294.73. Tänapäevaste tulemustega võrdlus annab kogu mõõdetud kaare veaks 1/200000, ehk 5 mm kilomeetri kohta.^[3]

Algsetest triangulatsioonipunktidest on teadaolevalt säilinud 34; neist neli on Norras, neli Rootsis, kuus Soomes, kaks Venemaal, kolm Eestis, kaks Lätis, kolm Leedus, viis Valgevenes, üks Moldovas ja neli Ukrainas.^[1]

Alates 2005. aastast kuulub Struve geodeetiline kaar UNESCO maailmapärandi nimistusse.