Subduktsioon

Subduktsioon on ookeanilise maakoorega litosfääri ploki sukeldumine (subdutseerumine) vahevöösse.

Subduktsioon on osa kivimite ringest ning üks laamtektoonika teooria kesksetest mõistetest. Subduktsioon toimub piki vööndit, mida nimetatakse subduktsioonivööndiks. Subduktsiooniga on seotud vulkaaniliste kaarte, paljude maavärinate, süvikute ning mandrilise maakoore teke. Subduktsiooniga seotud vulkaanipursked on reeglina plahvatusliku iseloomuga. Subduktsioonivöönditega on ümbritsetud suur osa Vaiksest ookeanist (Vaikse ookeani tulerõngas).

Vastavalt laamtektoonikale on Maa väline kiht ehk litosfäär jaotunud mitmekümneks üksteise suhtes liikuvaks osaks ehk laamaks. Laamad võivad liikuda nii üksteisest eemale (ookeani keskmäestikes) kui ka koonduda. Esimesel juhul tekib uut ookeanilist maakoort juurde. Maa tervikuna ei paisu, mistõttu peab teda kusagil sama kiirusega hävinema. See toimubki subduktsioonivööndeis, kus üks laam sukeldub vahevöösse. Subduktsioon tekib siis, kui jahtunud ookeanilise maakoore plokk kaotab ujuvuse tema all lasuva astenosfääri suhtes. Selle põhjuseks on peamiselt laama jahtumisest tulenev tiheduse suurenemine. Laama aitavad allapoole suruda ka kuhjuvad merelised setted. Setete paksus on seda suurem, mida vanema ookeanipõhjaga on tegemist.

Subdutseeruv laam on alati ookeanilise maakoorega. Ta on palju õhem mandrilisest maakoorest ning samuti suurema tihedusega. Ookeaniline maakoor on seega pidevalt uuenemas. Ta tekib ookeani keskmäestikes, liigub sealt eemale ning leiab lõpu subduktsioonivööndeis. Ookeaniline maakoor on kõige rohkem umbes 200 miljoni aasta vanune. Mandriline maakoor on väiksema tihedusega ning subduktsioonivööndeis ei hävine. Mandrite tuumad võivad olla üle nelja miljardi aasta vanused.