Surikaat

Surikaat
Surikaat
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Imetajad Mammalia
Selts	Kiskjalised Carnivora
Sugukond	Mangustlased Herpestidae
Perekond	Suricata
Liik	Surikaat
Binaarne nimetus
Suricata suricatta Schreber, 1776
Surikaadi levila

Surikaat (Suricata suricatta) on mangustlaste (Herpestidae)^[1] sugukonda kuuluv kiskjaline, surikaatide (Suricata) monotüüpse perekonna esindaja.

Surikaat on hõreda ja võrdlemisi sakris karvastikuga uruloom (tüvepikkusega 25–30 sentimeetrit ja kaaluga 700–750 grammi). Emasloom on isasest suurem. Surikaadi esijalgadel on pikad ja tugevad küünised. Surikaatide levila hõlmab Lõuna-Aafrikat, eelkõige Kalahari kõrbeala Angola, Namiibia, Botswana ja Lõuna-Aafrika Vabariigi territooriumil.

Surikaatidele on iseloomulik püstiasend. Sellises poosis seisavad nad tihti väljal, jälgides teraselt ümbrust ja vähimagi ohu korral annavad nad sellest valju häälitsusega märku ning kaovad ise lähima uruava kaudu maa alla. Vaatevälja suurendamiseks võivad nad ka lähedalasuva puu otsa ronida. Surikaadid on kotkaste ja šaakalite jaoks saakloomad.

Surikaadid toituvad enamasti oma uru lähedal putukatest, taimede sibulaist, väikestest madudest, maapinnal elavatest lindudest, mao- ja linnumunadest. Nad püüavad ka hiiri ja saavad jagu skorpionist.

Surikaadid on mangustlased ja seetõttu on neil osade uurijate arvates mürkide suhtes vastupanuvõime kõrgem kui paljudel teistel loomadel ja arvatakse, et mõne mürkmao mürgi suhtes võivad nad lausa osaliselt immuunsed olla. Tõenäoliselt on paljudel juhtudel, mil mürkmadu surikaatidega kohtub, tegemist nn kiskjalooma (madude) ahistamisega.

Siiski võib mürgisemat liiki skorpionide salvamine olla surikaadile surmav ning vaid osav ja välkkiire ümberkäimine skorpioniga, mille käigus surikaat esmalt hammustab ära skorpioni saba, ei lase sellel sündida.^[2]

Surikaadid elavad enamasti kolooniatena lauskmaal omakaabitud urgudes. Kiskjaliste seltsis teisi kolooniatena elavaid loomaliike ei ole. Koloonia koosneb kahest või kolmest peregrupist; isendeid on kokku umbes 20–30. Peregrupid konkureerivad omavahel territooriumi pärast. Vahel toimuvad territooriumi piirialadel gruppidevahelised võitlused. Kui üks peregrupp hõivab teise peregrupi uru, siis seal elutsevad pojad tavaliselt tapetakse.

Iga peregrupp koosneb tavaliselt ühest täiskasvanud paarist ja selle järglastest. Surikaatide peregrupis valitseb matriarhaat. Surikaatide eluiga on umbes 12–14 aastat. Teadaolev maksimaalne eluiga oli ühel konkreetsel isendil 20,6 aastat.^[3]

Surikaat on hästi taltsutatav ning seepärast peetakse Lõuna-Aafrikas kodudes näriliste ja madude eemalehoidmiseks koduloomana sageli surikaati.