Suveaeg

Kella keeramine suveaja kasutamisel
Kevadel: üleminek suveajale	Sügisel: üleminek vööndiajale

Suveaeg on vööndiajast ühe tunni võrra edasi nihutatud kellaaeg. Suveajale minnakse Euroopas märtsi viimasel pühapäeval kell 01:00 UTC (Eestis 3:00) ja tagasi vööndiajale minnakse oktoobri viimasel pühapäeval kell 01:00 UTC (Eestis 4:00). Siis keeratakse ajanäitajad tund aega tagasi. Mitteametlikult nimetatakse vööndiaega ka talveajaks.

Suveaja kasutamist on ajalooliselt põhjendatud loodusliku valguse ratsionaalsemast kasutamisest saadava elektrienergia kokkuhoiuga. Valgustuse osa elektritarbimises on järjest vähenev või säästulampide tehnoloogia täiustamisel saadav tarbija elektrisääst "kompenseeritakse" järjest enamate LED-lampide paigaldamisega avalikku ruumi. Suure osa valgustusest moodustab välisvalgustus, mis ei sõltu sellest, mis aega näitavad kellad. Palju on ruume, kus päevavalgust polegi või pole kunagi piisavalt, nii et elektrivalgust vajatakse sõltumata päevaajast. Nii ei ole ennegi kaheldavast säästust lampide pealt enam midagi järele jäänud. Uueks moodsaks probleemiks on tõusnud hoopiski looduslikult pimeda aja ülevalgustamise probleem ehk valgusreostus. Kaks korda aastas kella keeramine on riigi ajamõõdusüsteemi kaks korda aastas muutmine. Aastas on üks ööpäev 23 tundi ja üks ööpäev 25 tundi. Ajaarvestus kaotab järjepidevuse.^[1].

Suveks kella edasikeeramise idee väljapakkujaks peetakse Benjamin Franklinit, kes postitas 1784. aastal ajalehele Journal de Paris essee päevavalguse kasutamisest. Franklini essees ei ole ettepanekut muuta kellaaega. Franklin avastas, et suvel tõuseb päike kell neli ja tegi ettepaneku äratada kirikukellade ja kahuripaukudega inimesed kell neli, et nad ei magaks valget aega maha. Siis nad läheks õhtul varem magama ja kulutaksid vähem küünlaid ja lambiõli.^[2]

Esimesena pakkus suve- ja talveaja mõtte Uus-Meremaa entomoloog George Hudson. Vahetustega töötanud Hudson väärtustas valget aega, kuna see võimaldas tal tegeleda oma hobi – putukakogumisega. 1895. aastal koostas teadlane dokumendi, kus soovitas oktoobris kella kaks tundi tagasi keeramist ja märtsis uuesti kaks tundi edasi keeramist. Kuigi Hudson koostas veel ühe kellakeeramist käsitleva soovitusteksti, ei leidnud tema ettepanekud toetust.^[3]

Eraldiseisvalt jõudis sarnase mõttekäiguni inglasest ehitaja William Willet. Golfihuvilisest Willet tahtis rohkem valget aega golfi mängimiseks: tema ettepaneku kohaselt oleks igal aprilli pühapäeval keeratud kella 20 minuti võrra edasi ning septembri pühapäevadel uuesti sama loogika järgi tagasi. Willeti ettepanekust kuulis Ühendkuningriigi parlamendi liige Robert Pearce, kes tegi sellest seaduseelnõu, mille esitas 1908. aasta 12. veebruaril parlamendi alamkojale. Seal lükati see tagasi, nagu ka mitu järgmist sarnase sisuga eelnõud, mis järgnevate aastate jooksul parlamendile esitati. Willet üritas oma mõtet Ühendkuningriigis populariseerida kuni oma surmani 1915. aastal.^[3]