Taktika

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Sõjaline taktika on lahingu ettevalmistamise ja läbiviimise teooria ning praktika, mida rakendatakse ellu läbi allüksuste, üksuste ja kõrgemate väekoondiste. Tänapäeval on sõjaline taktika kõige madalam kolmest planeerimise tasemest, millest teised kaks on strateegiline ja operatiivne tasand.

Strateegia on kogum ideesid, mida rakendavad sõjalised organisatsioonid, et saavutada soovitud strateegilisi eesmärke.^[1] See käsitleb kampaaniate planeerimist ja läbiviimist, jõudude liikumist ja paigutust ning vaenlase petmist. Operatiivtasand sõjas esindab käskude tasandit, mis koordineerib taktikalisi detaile üldiste strateegiliste eesmärkidega.^[2] Strateegiline tasand erineb taktikalisest sellega, et strateegia viitab rahva sõjalise võimekuse hõivamisele läbi kõrge taseme ja pikaajalise planeerimise ning arendamise ja hankimisega, et garanteerida turvalisus või võit. Taktikat kasutatakse aga selleks, et kindlustada eesmärgid, mis on defineeritud osana sõjalisest strateegiast, eriti meetodid, kus mehed, varustus, õhuvägi, laevad ja relvad on kasutusel ning suunatud vaenlase vastu.^[3] Rahvakeeli: taktikalised otsused tehakse, et saavutada suurimat kohest väärtust ja strateegilised otsused tehakse saavutamaks suurimat üleüldist väärtust, sõltumata taktikalise otsuse kohestest tulemustest.

Sõjaline taktika on ühtlasi nii kunst kui ka teadus. See vastab küsimusele, kuidas kõige paremini jõude positsioneerida ja kasutada.^[4] Mõned tavad ei ole muutunud sõjapidamise algusest: varitsused, luuretegevuse läbiviimine, kaitsevahendite ja takistuste loomine ning kasutamine, flankeerimine jne. Kadunud pole ka soov kasutada maastiku eelise saamiseks. Kõrgustikud, jõed, sood ja looduslik varje – neid kõiki saab kasutada mitmel moel. Enne 19. sajandit olid paljud sõjalised taktikad piiratud puhtalt lahinguväljal toimuvaga. Näiteks, kuidas manööverdada üksustega lahingu ajal avatud maastikul. Tänapäeval on aga loodud taktika väga mitmesuguste situatsioonide jaoks, näiteks kuidas kindlustada mõnda ruumi hoones.

Tehnoloogilised võimalused ja sotsiaalsed tingimused muutuvad pidevalt. Olgu need Vana-Kreeka hopliidid, Rooma leegionärid, keskaja rüütlid, Hiina ammukütid või näiteks Briti sõdurid Ameerika revolutsiooni ajal. Igaühte neist piirasid nende relvastuse ja logistika pakutavad võimalused ning üldised sotsiaalsed tingimused. Igaüks neist gruppidest kasutas lahinguvälja erinevalt, kuid neil oli seejuures üks eesmärk – tagada võit. Esimene maailmasõda muutis mitmes aspektis ulatuslikult taktika kasutamist kuna tehnoloogia areng muutis paljud eelnevad taktikalised lähenemised kasutuks.^[5]

Kuna taktikad on erinevad nt infosõjas, meresõjas, psühholoogilises sõjas, tuumasõjas või õiglases sõjas ning on nt ratsaväe taktika jms, siis on selles artiklis järgnev pigem jalaväe taktika kohta.