Talupoeg

Talupoeg on põllumajandustööline, kellele kuulub või kes rendib vaid väikest maatükki.

Tööstusrevolutsiooni eelses agraarühiskonnas moodustasid talupojad tavaliselt suurema osa põllumajanduslikust tööjõust, sõltuvalt kultivatsioonisüsteemist: ilma toidutagavarata pidid nad elama või nälgima, sõltuvalt viimasest saagist. Seepärast olid külakogukondades levinud sotsiaalsed tugivõrgustikud. Eriti karmima kliimaga maades toetas kogukond neid, kelle saak ikaldus või keda tabasid muud laadi õnnetused. Talupoegadel oli sageli vaid üks komplekt rõivaid, paremal juhul kaks. Samuti pidi talupoeg andma oma maaisandale 20% teenistusest. Preestrile või piiskopile pidid nad maksma 10% kümnist. Ka rüütlitel oli õigus ning enamasti ka tava nõuda maksudeks oma osa. Kokkuvõttes jäi talupojale tihti vaid 10–20% nende sissetulekust.

Keskajal oli enamik inimestest talupojad. Globaliseerumise mõjul on agraarühiskonnad Maal järsult vähenenud ning seepärast on kogu maailmas ka aina vähem talupoegi. Eestis kaotati talupoegade seisus koos teiste seisustega 1920. aastal.

Saksamaal oli talupoeg 2. oktoobril 1933 Adolf Hitleri allkirjastatud seaduse järgi vere- ja tõupuhas võõrandamatu pärustalu pidaja. Muud talundite omanikud olid põllumehed ja neile ei laienenud talupoegadele ette nähtud soodustused^[1].

Eesti sõnale talupoeg vastab üldjuhul inglise farmer. Tööstusrevolutsioonile eelneva ühiskonna talupoega tähistab inglise sõna peasant, mis on 15. sajandi laensõna prantsuse keelest: païsant (keegi, kes on pärit maalt – prantsuse pays).