Teosoofia

Teosoofia (vanakreeka θεοσοφία (theosophia), sõnadest θεός (theos) 'jumalik olend' + σοφία (sophia) 'tarkus', seega 'jumalate tarkus' või 'teadmine jumalikust') tähendab jumalikku tarkust – sellist tarkust, nagu on jumalatel.[1] Teosoofia on esoteerilise filosoofia süsteem, ideede kogum, mis otsib vahetut teadmist, olemise ja loomuse eeldatavat saladust, eelkõige seda, mis puudutab inimese jumalikku loomust.

Teosoofiat peetakse osaks esoteerika laiemast valdkonnast, viidates varjatud teadmisele või tarkusele, mis viib indiviidi kirgastumisele ja lunastusele. Sõna "esoteerika" ulatub tagasi 2. sajandisse pKr.[2] Teosoof püüab mõista universumi saladusi ja seoseid, mis ühendavad universumi, inimkonda ja jumalikkust. Teosoofia eesmärk on uurida jumalikkuse ja inimlikkuse päritolu ning maailma, elu ja inimkonna lõppu. Teosoofia väidab, et kõik religioonid on inimkonna püüdlused läheneda absoluudile ning seetõttu on igas religioonis osa terviklikust tõest.[3]

  1. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega jmVgH on ilma tekstita.
  2. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega DcEzP on ilma tekstita.
  3. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega ZlmUi on ilma tekstita.

From Wikipedia, the free encyclopedia · View on Wikipedia

Developed by Tubidy