Termotuumarelv

Esimese termotuumaseadme/laengu plahvatus 1. novembril 1952 Enewetakil

Termotuumarelv, tuntud ka kui vesinikupomm ja termotuumapomm, on massihävitusrelv, milles kasutatakse relva hävitava jõu saavutamiseks termotuumareaktsiooni ehk tuumasünteesireaktsiooni, kus kergete aatomituumade ühinemisel (tuumasüntees) vabaneb plahvatuslikult väga suur kogus energiat.

Termotuumalaenguna kasutatakse vesiniku isotoope deuteeriumi (²H) ja triitiumi (³H). Vesinikupomm on tavaliselt koostatud kahejärgulisena: termotuumareaktsiooni esilekutsumiseks kasutatakse uraan-235 lõhustamise või plutooniumi ahelreaktsiooni tulemusena vabanenud energiat. Raskete aatomituumade (uraan-235) või plutooniumi lagunemine (tuumalõhustumine) on seega aatomidetonaatoriks, millest saadud energia arvel saavutatakse termotuumareaktsiooniks (²H + ³H → 4He + n) vajalik ülikõrge temperatuur (umbes 10 MK) ja rõhk.[1]

Termotuumarelva katsetusi on teinud kuus riiki: USA, Venemaa, Suurbritannia, Prantsusmaa, Hiina ja India. Inimkonna esimese termotuumalaengu plahvatuse korraldas USA 1952. aastal.

  1. Tehnikaleksikon. Valgus. Tallinn 1981. Lk 513, 543.

From Wikipedia, the free encyclopedia · View on Wikipedia

Developed by razib.in