Tibetoloogia on interdistsiplinaarne teadusharu, mis uurib Tiibetit, sealset kultuuri ja tiibeti keelt. Laiemalt kuulub tibetoloogia koos naaberdistsipliinidega (sinoloogia, indoloogia jt) orientalistika alla. Tibetoloogiaga tegelevat teadlast nimetatakse tibetoloogiks.
Euroopas panid tibetoloogiale aluse jesuiidid, kes esimestena uurisid Tiibetit süstemaatiliselt. Esimeste tibetoloogide seas olid 1626. aastal Tsaparangi misjonijaama rajanud Antonio de Andrade ja 1716–1721 Lhasas elanud Ippolito Desideri, akadeemilise tibetoloogia üheks rajajaks peetakse ungarlast Alexander Csoma de Kőrösit. Viimasel sajandil on tibetoloogiale suurt mõju avaldanud Tiibeti poliitiline olukord: pärast Tiibeti okupeerimist 1951. oli sinna mitme aastakümne vältel raske pääseda, mistõttu kasutati eelkõige ajaloolisi ja välistiibeti allikaid. 20. sajandi lõpust on lligipääs Tiibetile Hiina Rahvavabariigi mõningase avanemise tõttu siiski paranenud.
Eesti tuntuim akadeemiline tibetoloog oli Linnart Mäll (kes tegeles küll tibetoloogiaga vaid kui ühega orientalistika harudest), tema õpilastest on tibetoloogiale pühendunud näiteks Maret Kark. 1997. aastast tegutseb Eesti-Tiibeti Kultuuriselts (2011. aastal oli seltsil 11 liiget, esimees Laur Järv), mille algatusel on loodud ka MTÜ Tibetoloogia Instituut.