Tolmlemine

Tolmlemine on tolmuterade kandumine emakasuudmele või seemnealgmele^[1].

Tavaliselt järgneb tolmlemisele viljastumine.

Eristatakse ise- ja võõrtolmlemist. Isetolmlemise puhul on tolmuterad pärit samalt taimelt, võõrtolmlemise puhul aga teiselt taimelt.

Paljud õied tolmlevad tuule abil (tuultolmlemine). Teised vajavad selleks loomi (loomtolmlemine), enamasti putukaid (putuktolmlemine).

Paljudel taimedel on kohastumus tõmmata ligi loomi, kes õisi tolmeldavad, võimaldades geneetilist rekombineerumist. Selliste õitega taimi nimetatakse putuktolmlejateks. Tolmeldajate ligitõmbamiseks on neil taimedel tavaliselt nektaariumid, mis toodavad nektarit. Tavalised tolmeldajad on linnud ja mesilased, kes mõlemad näevad värve ja eelistavad värvilisi õisi. Mõnel õiel on nektariviidad, mis näitavad tolmeldajatele, kust nektarit otsida. Need võivad olla inimestele nähtavad või ka ultravioletsed, nii et neid näevad ainult mesilased ja mõned teised putukad. Tolmeldajaid meelitatakse kohale ka lõhnaga. Mõningaid taimi, näiteks raitlill, hiid-titaanjuur ja söödav asimiina, tolmeldavad kärbsed, mistõttu nad levitavad raipelõhna.

Tolmukad paiknevad putuktolmlejate õites niiviisi, et tolmuterad jäävad tolmeldajate keha külge. Kogudes nektarit paljudelt ühe ja sama liigi õitelt, viib tolmeldaja õietolmu kõigisse õitesse, mida ta külastab.

Tuultolmlejatel, näiteks kõrrelistel, puudub vajadus tolmeldajaid ligi meelitada, mistõttu nende välimus on tavaliselt tagasihoidlik. Kui putuktolmlejate õied on suurte seemnetega, kleepuvad ja valgurikkad (tolmeldajad võivad olla ka valgu peal väljas), siis tuultolmlejate õied on tavaliselt väikeste seemnetega, väga kerged ja putukate jaoks vähese toiteväärtusega (kuigi neid näljaajal võidakse korjata). Mesilased ja kimalased koguvad tuultolmleva maisi õietolmu, kuigi sellel pole nende jaoks suurt väärtust.

Ajavahemikku, mil tolmlemine on võimalik, nimetatakse õitsemisajaks.