Tundideraamat

Tundideraamat on mittevaimulikele mõeldud, tavaliselt täielikult ladinakeelne ja rikkalikult kaunistatud katoliiklik palveraamat, mis sisaldab palveid päeva kõikideks kanoonilisteks tundideks.

6. sajandi keskpaigaks oli piisavalt konkreetse kristliku vormi omandanud judaismist ülevõetud tava “ülistada Jumalat seitse korda päevas”. Nende palvekordade vaheajad ei olnud mehaaniliselt võrdsustatud, vaid sõltusid päikesetõusust ja -loojangust ning inimeste päevasest elurütmist.

Algselt levisid kristlaste seas palvete kogumikud, millel ei olnud veel väga kindlat ülesehitust. Eelkristlikust ajast pärinevad kuningas Taaveti psalmid olid aluseks psaltri kujunemisele, milles hulga täiendavate tekstide abil neid psalme kristlikult tõlgendati ja kalendriga ühendati. 12. sajandil kujuneski sel viisil välja breviaar – katoliku vaimulike esmane käsiraamat olulisemate liturgiliste tekstide ja hümnidega. Sisuliselt on tundideraamat lühendatud ja ilmaliku elu jaoks mugandatud breviaar, mis sisaldab kindlakskujunenud valikut eriti olulisi palveid, mida võidi laiendada mitmesuguste muude tekstide ja palvetega. Võib öelda, et tundideraamatu tunnused kujunesid välja 13. sajandiks.

Tundideraamat algab kalendriga, mille päevad on identifitseeritavad kirikupühade ja pühakute mälestuspäevade järgi; nädalapäevi tähistatakse tähtedega A-st G-ni ning liikuvate pühade määramiseks vajalikke kuufaase aitavad identifitseerida Rooma numbrid. Kalendrile järgnevad väljavõtted neljast evangeeliumist ning oluline osa on “Neitsi tunnid”, milles on seitse komplekti palveid Jumalaema auks. Lisaks neile on tundideraamatu osadeks tavaliselt veel “Risti tunnid” ja “Püha Vaimu tunnid”, mõnikord ka “Kannatustee tunnid”, kindlasti ka palveteenistus lahkunute eest, mida loeti ööl enne matuseid või armastatud lahkunu mälestuseks. Muudest palvetest on sagedaseks osaks seitse patukahetsuspalvet, veel mõningad palved Jumalaemale ja pühakute litaania.

Ilmalike huvi tundideraamatu vastu kasvas pärast Neljandat Kirikukogu 1215. aasta ja 1340. aastate suurt katkulainet. 16. sajandi lõpuks minetas tundideraamat oma endise tähtsuse ilmaliku inimese vagaduse väljendajana.

Kuigi tuntuimad ja kunstiliselt kõige töömahukamad tundideraamatud kuulusid ülemklassi esindajatele, on ometigi varaseim säilinud eksemplar (Inglismaalt aastast 1240) tavalise külaelaniku omand – väga väikeste mõõtmetega, kaunistatud värviliste initsiaalide ning üksikute miniatuuridega.

Et raamatute massproduktsioon sai alguse alles sajandite pärast seoses trükikunsti arenguga, leidub tavaliselt vanemates tundideraamatutes mitmesugust teavet raamatu tellija ja omaniku kohta, alates nimest, vapist ja tiitlitest ning lõpetades spetsiaalselt tema jaoks koostatud palvetekstide ning omaniku portreedega.

Illustratsioonidest on tavalisimad raamatu kalendriosa kaunistavad miniatuurid erinevatel kuudel tehtavatest töödest; samuti väljakujunenud ikonograafiaga kaheksa stseeni neitsi Maarja elust: "Rõõmukuulutamine", "Kohtumine Kuldväraval", "Kristuse sündimine", "Karjastele kuulutamine", "Kuningate kummardamine", "Kristuse templisseviimine", "Põgenemine Egiptusse" ja "Maarja kroonimine".

Tundideraamatuid mitte ainult ei pärandatud põlvest põlve, vaid mõnigi kord ka valmistati põlvest põlve, näiteks kui raamatut alustanud kunstnike töö jäi pooleli (see võis juhtuda epideemiate hävitustöö tõttu) või raamat sattus hoopis uue omaniku kätte, kes soovis sinna täiendavaid osasid ja illustratsioone lisada.