Uus-Prantsusmaa

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Uus-Prantsusmaa (prantsuse Nouvelle-France), ametlikult Uus-Prantsusmaa asekuningriik (prantsuse Vice-royauté de Nouvelle-France), oli Prantsusmaa koloniseeritud territoorium Põhja-Ameerikas perioodil alates Saint Lawrence'i jõe avastamisest Jacques Cartier poolt aastal 1534 ning lõpetades Uus-Prantsusmaa loovutamisega Hispaaniale ja Suurbritanniale aastal 1763. Oma kõrghetkel, aastal 1712 (enne Hispaania pärilussõja lõpetanud Utrechti rahu), ulatus Uus-Prantsusmaa territoorium, mida tuntakse ka Prantsuse Põhja-Ameerika Impeeriumi või Kuningliku Uus-Prantsusmaa nime all, Newfoundlandist Kaljumäestikuni ja Hudsoni lahest Mehhiko laheni.^[1]

Territoorium oli jagatud viieks eraldi hallatavaks kolooniaks: Kanada, Acadia, Hudsoni laht, Newfoundland (Placentia) ja Louisiana. Utrechti rahuga loobus Prantsusmaa nõudmistest Acadia maismaale, Hudsoni lahele ja Newfoundlandile ning rajas Acadia järglasena Île-Royale (Cape Breton) koloonia.

Prantsusmaa loovutas ülejäänud Uus-Prantsusmaa, väljaarvatud Saint-Pierre'i ja Miqueloni saared, Suurbritanniale ja Hispaaniale Pariisi rahuga, mis lõpetas Seitsmeaastase sõja (Prantsuse ja indiaanisõda). Suurbritannia sai endale maa-alad Mississippist idas, sealhulgas Kanada, Acadia ja osa Louisianast, Hispaania aga territooriumi läänes – suurema osa Louisianast. Hispaania tagastas selle osa Louisianast Prantsusmaale aastal 1800 salajase San Ildefonso lepinguga, kuid Prantsusmaa valitseja Napoleon Bonaparte müüs territooriumi aastal 1803 Ameerika Ühendriikidele (Louisiana ost), lõpetades jäädavalt Prantsuse koloniaalkavatsused Põhja-Ameerika mandril.