Valgusviljakus

Valgusviljakus (ingl k luminous efficacy) on valgusallika valgusvoo Φ ja selle tekitamiseks tarbitava võimsuse P jagatis:

${\displaystyle \eta _{\mathrm {v} }\,=\,{\frac {\mathit {\Phi }}{P}}.}$

SI-süsteemi mõõtühik on luumen vati kohta (lm/W).

Valgusviljakus näitab, kui tõhusalt muundab valgusallikas energiat silmaga nähtavaks kiirguseks, s.o valguseks. Näiteks hõõglamp muundab küll peaaegu kogu tarbitava energia elektromagnetkiirguseks, kuid valguse osa moodustab sellest ainult umbes 4%, valdav osa energiast eraldub infrapunakiirgusena.

Lampide valgusviljakus jääb sõltuvalt liigist ja nimivõimsusest enamasti vahemikku 10–100 lm/W.^[1] Üldiselt kasvab valgusviljakus koos lambi võimsusega. Tabelis on näidatud, millisesse vahemikku jäävad eri liiki lampide valgusviljakuse tüüpilised väärtused.

Võrdluseks mõningate idealiseeritud valgusallikate valgusviljakused:

Nagu näha, on kõrge valgusviljakuse ja loomuliku (valge) valguse saamise nõuded mõneti vastandlikud. See on tingitud inimsilma erinevast tundlikkusest eri lainepikkuste suhtes. Silm on kõige tundlikum valgusele lainepikkuse 555 nm ümbruses, seetõttu teoreetiliselt oleks kõige suurema valgusviljakusega rohelise valguse allikas. See on ka põhjus, miks naatriumlamp (mis kiirgab valdavalt ühte spektrijoont 589,3 nm juures) on parima valgusviljakusega. Sellises praktiliselt monokromaatilises kiirguses ei ole aga esemete värvused äratuntavad, objektid eristuvad ainult heleduse järgi.