Valter Kelt (26. september 1920 Kasaritsa vald, Rõuge kihelkond, Võrumaa – 6. jaanuar 1960 Tallinn) oli eesti soomepoiss ja metsavend.[1]
Teenis Saksa sõjaväes ja asus 18. jaanuaril 1944 Soome sõjaväkke, oli väljaõppel Jokelas, Uusisaaris ja Taavettis ning kuulus JR 200 koosseisu. Ta võttis osa tõrjelahinguist Viiburi lahel ja Vuoksel.
19. augustil 1944 saabus tagasi Eestisse, ta võitles Tartu rinde lahingutes. Pärast sõda elas Ants Kalviste nime all ning töötas Tapa Kohaliku Majanduse Kombinaadis ja Lehtse piiritusetehases.[1]
Valter Kelt arreteeriti 18. juunil 1959. 1959. aasta 23.–26. novembril Tallinnas toimunud kohtuprotsessil mõisteti ta surma koos teiste endiste metsavendade Leonid Sinisalu ja Johannes Kriipsaluga.[2] Kohtuotsus viidi täide 6. jaanuaril 1960. See oli viimane kohtulik surmaotsus Eesti ajaloos.
Valter Kelti on mainitud raamatus "Vabaduse eest. Soomepoiste lühielulood" (Tallinn, Soome Sõjaveteranide Eesti Ühendus, 1997), samuti nimetab teda Voldemar Kures raamatus "Seitsme lukuga suletud raamat" (V köide, 2009, lk 422).
1959 Dokumentaalfilm (kestus: 08:31): Seda ei saa andestada (1959). Viimane teema: Kohtuprotsess sõjaroimarite V. Kelti, L. Sinisalu ja J. Kriipsalu üle.[3]
- ↑ 1,0 1,1 Vabaduse eest. Soomepoiste lühielulood. Soome Sõjaveteranide Eesti Ühendus, 1997, lk. 115
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. september 2012. Vaadatud 24. veebruaril 2012.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ Vladimir Parvel. http://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/6062